fosforiidisõda. Noor helilooja Alo Mattiisen ja luuletaja Jüri Leesment lõid laulu ,,Ei ole ükski maa" mis rõhutas kõigi eestimaalaste ühtehoidmist ning solidaarsust Virumaaga. Laulu eri salme esitas kokku kümmekond tollase ENSV armastatumat lauljat ning see sai kiirest väga populaarseks. Tõeline laulev revolutsioon sai alguse aga 1988. A kui isamaaliste laulude esitamine massiüritustel muutus tavaliseks. Seda võib pidada ka laulva revolutsiooni tippaastaks. Mõned faktid: -14. mai 1988 toimusid Tartu X levimuusikapäevad, kus Tähtvere laululaval toimunud vabaõhukontserdil lehvisid sinimustvalged lipud ja kõlasid esimest korda Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu, mille ajal esimeste ridade inimesed ühendasid käed ja õõtsutasid end muusika rütmis. -Sama pilt avanes Tallinna Lauluväljakul 1987. aasta suvel, kui noored igal ööl 6. juunist 13. juunini koos laulmas käisid. Viimasel kahel ööl lauldi ansambli Rodeo saatel.
Tõeline laulev revolutsioon sai alguse 1988. a, kui isamaaliste laulude esitamine massiüritustel muutus tavaliseks. Seda võib pidada ka laulva revolutsiooni tippaastaks, mille suvekuid on rahvamasside poliitilise aktiivsuse ja rahvusliku vaimustuse tõttu tagantjärele nimetatud kuumaks suveks. Välja kujunes paarikümnest armastatumast laulust koosnev nn põhirepertuaar, mida esitasid artistid kontsertidel ja mida lauldi ka omaette pereringis. Ühe osa sellest moodustasid rahvusliku ärkamise aegsed laulud 19. sajandi lõpust, sealhulgas Eesti Vabariigi hümn ,,Mu isamaa, mu õnn ja
annaabi.ee 
