Arvo Pärt
Pärdi loomingus toimus 1970. aastatel tähelepanuväärne stiilipööre.
Kui helilooja varasemad, 1960. aastatel kirjutatud teosed lähtusid
seeriatehnikast ja aleatoorikast ning kollaaztehnikast, siis juba
3.sümfooniast (1971) alates loobus ta atonaalsest helikeelest ning
pöördus diatooniliste laadide ning kolmkõlalise harmoonia poole.
Seda suunda süvendas helilooja seejärel kammermuusikas,
kujundades kolmkõlast lähtuva minimalistliku kompositsioonimeetodi - nn
tinttinnbuli ehk kellukeste stiili.
Pöördumine vanamuusikaansambli poole polnud muidugi juhuslik,
sest oma helikeele lihtsuselt ja vaimsuselt haakuvad teosed tõepoolest
renessansslike ning veelgi varasemate, keskajast pärinevate
arusaamadega helikunstist. Eesti muusikas oli see pöördeliseks
momendiks selles mõttes, et avangardismijärgse, küllalt keerulise ja
dissonantsidest küllastunud helikeelekõrvale tekkis uus, heakõlaline ning
annaabi.ee 
