Inimese vari
roosatasid, reied rohetasid, ta keha oli sinikollane ja nägu must. Ta oli uhke ning "Ta polnud siis haigemajas põlvist haavatud?"
hirmus. "Ei, ei kunagi."
Ja metsavahi naine tundis ta pesemisest tiirast lõbu. Ta küüris ta keha sooniste "Ja ta nägu polnud üleni must?"
kätega, silmis tuli ning huu-led vabisemas. Maret aga oli uppumas pisarate paljusse. "Ei, ainult ta meelekoht ja põsk oli lilla."
Siis asetasid nad korjuse laudsile ja laulsid kahekesi paar kirikulaulu, üks kõrge ja "Issand jumal," õhkas Maret imelikult langenud häälega. "Mis peab see siis
teine madala häälega
annaabi.ee 
