........ 8 Kasutatud kirjandus....................................................................................................................... 13 2 1.Sissejuhatus Kiililised ehk odonaadid (Odonata) on putukate selts, mis jagatakse kaheks alamseltsiks: taolistiivalised (Zygoptera) ja eristiivalised (Anisoptera).Tiibade ja keha mõõtmeid arvestades on kiililised suurimad putukad Eestis.Eestis on kiilid inimeste tähelepanu pälvinud juba kaugetest aegadest. Nende osavat ja kiiret lendu ning ilusaid värve on imetlenud ilmselt igaüks. Soojadel suvepäevadel kohtab neid putukaid lendlemas veekogude kallastel ning metsalagendikel. Maailmas on kiile umbes 5000 liiki. 3 2.Välimus
· Ta lendab varakevadest saati, ühe esimese kevadliblikana, kuna talvitub valmikuna. · Ta lendab peaaegu kogu suve jooksul ja võib suve jooksul moodustada kolm põlvkonda. Röövik toitub kõrvenõgestel ja raudnõgestel Nõgeseliblikas · Nõgeseliblikas (Araschnia levana) on koerlibliklaste sugukonda kuuluv liblikas. · Röövikud toituvad pesakonniti kõrvenõgesel. Luhatäpik · Luhatäpiku tiibade siruulatus on 3442 mm. Tiivad on kuldkollased musta mustriga. Kummalgi tiival on must serv valge äärega. Serva ääres on kaks mustade täppide rivi. Servast kaugemal on mustad laigud märksa suuremad. Tiibade alakülg on helekollane, vahel pruun. Tagatiibade allküljel on lühikesed lillad ja valged triibud. · Eestis ja Kesk-Euroopas on luhatäpik üsna sage liblikas. · Ta lendab juuni keskelt juuli lõpuni, eriti soistel ja niisketel niitudel ning
lapsuliblikas, suur kapsaliblikas. Ööliblikateks on levinud kõige enam öölased, mis sisaldab metsa-, aia ja põllukahjureid. Liblikad (2) Liblikate tiivamuster on nagu mosaiikpilt, mille moodustavad tiibu katvad värvilised soomused. Osa liblikaid on aktiivsed päeval, teised jälle õhtuhämaruses. Esimesi nimetatakse päevaliblikateks, teised on hämarikuliblikad. Liblikad arenevad täismoondega. Päevaliblikad Päevaliblikate tiibade alakülg on tumedam. Kokkupandud tiibadega liblikas sarnaneb taimelehele ja jääb märkamatuks. Päevaliblikatel on tundla tipp nupuga. Hämarikuliblikad Hämarikuliblikate hallikirjud tiivad lamavad puhkeolekus keha peal. Nemad jäävad märkamatuks, kui istuvad puude tüvedel ja taimede vartel. Toitumine (1) Liblikad toituvad õienektarist ja puumahlast, mis kändudest või koorehaavadest välja on voolanud. Imemiseks kasutavad nad imilonti.
2.1. Sinepiliblikad: niidu-sinepiliblikas (Leptidea sinapis) ja harilik sinepiliblikas (Leptidea reali) Sinepiliblikad on levinud Baikalist Euroopani, levinud kogu Eesti alal. Euroopas neljast liigist esineb meil kahte liiki sinepiliblikaid: Niidu-sinepiliblikas (Leptidea reali) ja harilik sinepiliblikas (Leptidea sinapis). Neid kahte liiki on väliste tunnuste alusel väga raske eristada. Teadlased määravad neid suguorganite ehituse alusel. Sinepiliblikas on üks väiksemaid põualiblikaid. Tiibade siruulatus on neil 3,3-4 cm. Sinepiliblikas on tasase lennuga valge liblikas, kellel esitiibade tipus on hall laik. Sinepiliblikate tiibade kesksulud on lühemad ning seetõttu nende tiivad on õrnemad kui kapsaliblikatel. Isastel on laigud tiibadel tumedamad. Tiibade alakülg on hallikasvalge. Sinepiliblikas lendab meil mai keskpaigast juuli alguseni ja soodsatel aastatel teise põlvkonnana augustis. Neid võib kohata okas- ja segametsades, sihtidel ja metsateede servadel
Koerliblikas Koerliblikas on üks tavalisimaid Eesti päevaliblikaid. Ta lendab varakevadest saati, ühe esimese kevadliblikana, kuna ta talvitub valmikuna. Koerliblikas elab suuremas osas Euraasias. Et eristada teda sama perekonna teistest liikidest, nimetatakse teda ka väike- koerliblikaks või väikeseks koerliblikaks. Ta lendab peaaegu kogu suve jooksul ja võib suve jooksul moodustada kolm põlvkonda. Koerliblika tiibade siruulatus on 40-50 mm, teistel andmetel 50-60 mm. Tiibade ülapooltel on oranz põhivärvus. Kinnituskoha lähedalt on tiib (eriti tagatiib) tumepruun. Esitiibade esiserval on mustadest, kollastest ja valgetest tähnidest muster. Mõlema tiivapaari välisserv on tumepruun; selle kõrval on sinisetähniline must rant. Kummalgi esitiival on kaks väiksemat ja üks suur must täpp. Kummalgi tagatiival on ainult üks must täpp, mille taga on tumepruun basaalosa.
............................................................................................................................................4 Kasutatud kirjandus..............................................................................................................................5 Üldisemalt koiduliblikast Koiduliblikas on kevadiste päevaliblikate hulgas üks eriilmelisemaid.Liiki võib sageli kohata tee- või metsaserval ning metsasihtidel.Eriti silmatorkavad on isased, kelle tiibade valget ülakülge ilmestavad tipuosas ereoranzid laigud. Emased on märksa tagasihoidlikumalt värvunud- neil on esitiibade tipuosa tumehall. Tagatiibade alakülg on mõlemal valge, roheka kirjaga.Koiduliblikad on aktiivsed ja lendavad üsna hästi. Nad suudavad lennates ületada näiteks jõgesid, tänavaid ja maanteid. Isased suudavad lennata veelgi pikemaid vahemaid. Välimus Koiduliblikas on väike liblikas, mille tiibade siruulatus on 34 cm.Esitiib on tagatiivast pikem, 17 23 mm
KONNAKOTKAS Välitunnused Suur ja väikekonnakotkas on välimuselt sarnased. Nende tiibade siruulatus on 130180 cm. Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega. Välimuselt sarnanevad konnakotkad hiireviuga ja kaugelt vaadeldes on võimalik neid eristada vaid lennusilueti järgi: kui konnakotkas hoiab purilennul tiiva otsi valdavalt allapoole, siis hiireviul on need reeglina ülespoole. Lähemalt vaadates on hiireviu sulestikus tavaliselt palju valget, konnakotkad on seevastu ühtlaselt pruunid ning valget
peeta seda perekonda iseseisvaks, vaid koerliblika perekonna alamperekonnaks. Sel juhul on päevapaabusilma teaduslik nimi Nymphalis io. Tema lähim sugulane on kollatähn-pajuliblikas (Nymphalis polychloros). · Päevapaabusilm on saanud oma teadusliku nime vanakreeka mütoloogia tegelaskujude, jõejumala Inachose, tema tütre Io ja nümfide järgi. Elukoht · Ta elab Euroopa ja Aasia parasvöötmes. Liblika eluviis ja ehitus · Päevapaabusilma tiibade siruulatus on 4055 mm. Tiibade ülakülje põhitoon on kirsipruun. Iga tiiva tipus on valge, sinise ja musta tooniga silmlaik. Tiibade alaküljed on tumehallist mustani. Lennul paistab ta hästi silma tiibade ülakülje kirevuse tõttu. · Eestis, nagu suures osas Euroopast, on päevapaabusilm kõikjal tavaline. Ta lendab augustit septembri alguseni ja pärast talvitumist aprillist juunini enne munemist. Erinevalt pajudest liblikatest talvitub ta valmikuna. Ta
KOTKAD MERIKOTKAS Eesti suurim röövlind; tiibade siruulatus ulatub 200-245 cm ja kehakaal kuni 6 kg; vana lind: üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased; Noorlind: sulestik on tumepruun; Toitumine: põhiliseks toiduks veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel ka raipeid; Pesitsemine: pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa tavaliselt männi või
..................................................................................... 4 Intervjuu................................................................................................................. 5 Sõnumiveerg.......................................................................................................... 6 Kasutatud materjal................................................................................................. 6 Päevapaabusilm Välimus Päevapaabusilma tiibade siruulatus on 4055 mm. Tiibade ülakülje põhitoon on kirsipruun [1]. Iga tiiva tipus on valge, sinise ja musta tooniga silmlaik. Tiibade alaküljed on tumehallist mustani. Lennul paistab ta hästi silma tiibade ülakülje kirevuse tõttu. Sigimine Eestis, nagu suures osas Euroopast, on päevapaabusilm kõikjal tavaline. Ta lendab augustist septembri alguseni ja pärast talvitumist aprillist juunini enne munemist. Erinevalt pajudest liblikatest talvitub ta valmikuna. Ta muneb kuni 500
Rasvatihast tunnevadki enamus inimesed kollase kõhuga linnuna kellel on läikiv must pea ja suur valge põse laik ning kes käib talvel akna taga pekki söömas. Rasvatihase emas ja isas linnul saab vahet teha väga lihtsalt, isas linnul on rinna peal jäme must triip mis ulatub üle terve kõhu, emas linnul on see triip aga üpriski peenike ja hajuv. Rasvatihane toitub väikestest selgroogsetest, semnetest, pekist jms. Rasvatihase pikkus on reeglina 13,5-15 cm tiibade siruulatus 22-25 cm ning kehakaal 14-22 g, rasvatihase arvukus Eestis on 300 000-400 000 paari. Nad elavad ca 3 aastaseks, kuid tänu rõngastatud lindude taasleidudele on teada, et Saksamaal elas üks isend vähemalt 5 aastat ja 5 kuud. MUSTTIHANE Musttihane (Periparus (Parus) ater) pesitseb peamiselt okasmetsas, sageli kõrgete kuuskedega kohtades. Ta on paiga- osalt rändlind. välja näeb ta nagu rasvatihse värvitu nõbu
Liblikad Robin ja Karel Iseloomulikud tunnused ● laiad soomustega kaetud tiivad ● sale keha ● tiibade pealmine pool kirev ja alumine pool tagasihoidlik Elupaigad ja toitumine Jaotumine Liblikad jaotuvad pisiliblikateks (väiksemad) ja suurliblikateks (suuremad) Suurliblikad jaotuvad päevaliblikateks ja ööliblikateks paljunemine ● Liblikad on täismoondega putukad ● Emane liblikas muneb munad, millest kooruvad röövikud. Röövikud nukkuvad ning kujunevad täiskasvanud liblikateks. Kaitsekohastumused Tähtsus looduses ja inimese elus Faktid ● Suurim liblikas elab troopikas
küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad või hilissügisel lendavad liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on alla 0°C. Admiral Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela. Pääsusaba Pääsusabad on kergesti äratuntavad. Nad on suured, must- kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel on kannused, „sabad“, mis on liblikale nime andud, ja punased täpid.
Muud Putukad Kiililised Odonaadid(odonata) ehk kiililised on putukate klassi kuuluv selts. Keha ja tiibade mõõtmeid arvestades on kiililised suurimad putukad Eestis. Maailmas on avastatud mitu tuhat liiki kiile, kuid neist on Eestis registreeritud ainult 57. Kiililiste selt jaotub kahte alamseltsi: taolistiivalised ja
..................................................8 2 SISSEJUHATUS Käesoleva uurimistöö eesmärk on anda lühike ülevaade röövlinnust hiireviu. 3 HIIREVIU VÄLIMUS Hiireviu on hallvaresest suurem,tumepruun kull.Ta pikkus on 46-57 cm, tiibade sirulaius 100-120 cm ja kaal 0,6-1,2 kg. Emaslind on märksa suurem kui isaslind. Lindude suurus sõltub ka nende elupaigast. Kõhupool on heledam seljapoolest, seal on pruune ja heledaid sulgi enamvähem võrdselt.Hiireviu pea on samuti pruun ning nokk tüviku poolt kollane, ninasõõrmetest alates aga must.Hiireviu värvus muutub tema elu jooksul palju. Teisel eluaastal on linnu üldtoon ülapoolel pruunikas. Toonid võivad ulatuda tumepruunist roostepruunini
Pääsusaba Autor:Sandra Järvala NIMETUS, SUGUKOND Papilio machaon- ladina keelne nimetus. Pääsusaba on liblikaliik ratsulibliklaste sugukonnast. Pääsusaba on lülijalgsete hõimkonnast. ISELOOMULIKUD TUNNUSED Tiibade alaosas paiknevad sinised ja punased silmatäpid. Liblika tiibade siruulatus on 8...10 cm. ELUPAIK, ARVUKUS Pääsusaba elutseb suuremas osas Euroopast ja Aasiast. Pääsusaba ei ole eriti arvukas. Teda võib kohata ka aedades. Meil kohtab pääsusaba peamiselt vähereostatud kohtades, näiteks soodes, niisketel aasadel ning steppides. Mõnikord näeb teda ka suurtes linnades ja vanadel kalmistutel. PALJUNEMINE Pääsusaba veedab kuni poole aastat rööviku või nukuna, valmik elab aga vaevu kuu aega.
niitudele ja teedele. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekaskollased. Esitiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel sooned heledad. Tiibadel punakas laik. Liblikatiibade värvid on sillerdavad ja eredad tiibade soomustest koosneva katte tõttu. Lapsuliblika röövik toitub paakspuul ja türnpuul. Röövik on liblika kiiresti kasvav arengujärk, seetõttu söövad nad puulehti väga aplalt. Röövikute ainuke ülesanne on ennast täis süüa, et koguda energiat nukkumiseks. Pärast täissöömist röövikud nukkuvad ning nukust areneb
Admiral Admiral (Vanessa atalanta) on liblikas koerlibliklaste sugukonnast. Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised
röövikud söövad kapsalehed mõnikord rodudeni ära. Röövikutel on lisaks kuuele rindmikujalale tagakehal kuni viis paari ebajalgu. Sageli on röövikud hoiatuseks eredalt värvunud või kaitsevad neid ogad ja karvad. Ühe suve jooksul kasvab üles kaks pesakonda. Väike kapsaliblikas (Pieris rapae) on levinud Euroopast Ameerikasse (muutus seal kahjuriks), Austraaliasse jm. Eestis on tavalisim naeriliblikas (Pieris napi). Naeriliblikas Pieris napi tiibade põhivärv valge tagatiibade alakülg on soonte kohalt laialt hallikalt tolmunud eestiiva pikkus alla 27 mm Väike-kapsaliblikas Pieris rapae tiibade põhivärv valge tagatiibade alakülg pole soonte kohalt hallikalt tolmunud eestiiva tipul väike hallikas laik eestiiva pikkus alla 27 mm Suur-kapsaliblikas Pieris brassicae eestiiva tipul suur must laik, mille serv ulatub tiiva välisserva keskkohani eestiiva pikkus üle 27 mm
rindmiku ehitus Rindmik jaguneb: väikeseks, järsult eraldunud eesrindmikuks; suurteks omavahel liitunud kesk ja tagarindmikuks. Rindmikule kinnitub 2 paari tiibu. 7 Cordulegaster boltoni tiivad 2 paari kilejaid tiheda soonestusega tiibu; Eristiivaline: tagatiivad on eestiibadest laiemad, eriti tiibade alused.; Tiibate siruulatus on 88 104 mm. 8 TAGAKEHA JA JALADE EHITUS Tagakeha on pikk ja kitsas, koosneb 10 lülist. Jalad on pikad ja peenikesed,koosnevad :puusast, pöörlast, reiest, säärest ja lülilisest, küünistega varustatud käpast. Jalad on suunatud ettepoole. Tagumised jalad on pikemad kui esijalad, mis on ogadega varustatud ning moodustavad koos omapärase püüniskorvi, millega lennul
Eesti vetest on leitud 93 liiki. LÕPUSHÄNNALISED Ujuvad tundlate ühtlaste löökide abil. 1-2 paari jalgu. 1 lihtsilm. Liiguvad jalgadega veepõhjas ja taimedel. Mõned karpvähilised helendavad pimedas. Laululuik ja luitsnokk-part Laululuik Ladinakeelne nimetus: Cygnus cygnus. Pesitsevad Euraasias. Eestis väga haruldane, kuid suureneva arvukusega. Kuulub partlaste sugukonda ja haneliste seltsi. Üldpikkus on 145160 cm. Tiibade siruulatus 218243 cm. Luitsnokk-part Ladinakeelne nimetus: Anas clypeata. Rahvapärane nimetus luitsnokk. Kuulub partslaste sugukonda ja haneliste seltsi. Elab Euraasia parasvöötmes ja Põhja-Ameerika lääneosas. Talvitub lõunas. Kaalub: 4701100 g. Lühikene kael ja väike pea. Toitub limustest, planktonist, vähilaadsetest, veeputukatest ja nende vastsetest. Laululuik ja luitsnokk-part Laululuik Ladinakeelne nimetus: Cygnus cygnus.
pöial arenenud tähtsaks toetusstruktuuriks tiivaotsa sulgedele mis võimaldasid lendamist kontrollida. • Tiivaehitus oli juba üsna aerodünaamiline ning asümmeetrilised suled hakkasid rohkem meenutama tänapäeva tiiba, lennuvõimekus oli üsna hea. Tänapäeva linnud - 65 Miljonit aastat tagasi kuni tänaseni • Neil on väikesed ning kerged luud, suur tiiva siruulatus ja lühikesed sabad. • Suured rinnakuluud võimaldavad suuremaid tiibade jaoks vajalikke lihaseid. • Just suured rinnaku lihased võimaldavad olla neil ülivõimekad lendajad. Mis kasu on linnul pooleldi arenenud tiivast? • Üks kreatsionistide evolutsioonivastaseid argumente –– sai tõsise vastulöögi 2003. aastal, kui ameerika teadlane Kenneth Dial demonstreeris veenvalt, kui palju kasu saavad peaaegu lennuvõimetu aasia kivikana (Alectoris chukar) pojad oma väheste sulgedega nõrkadest tiibadest.
lääneosast Montanast New-Mexikoni. Como Bluffis, Wyomingis olid dinosauruste luud nii levinud, et kohalikud lamburid ehitasid neist onne. Esimesteks õhku tunginud selgroogseteks Hilis-Triiases olid pterosaurused ehk tiibsisalikud. Nad olid väikesed isendid, kellel olid pikad tiivad ja õõnsad luud, mis kergendasid lendu. Mõned liigil oli ka pikk saba. Pterosauruste luustik näitab, et need roomajad olid võimelised lendama (joonis 6). Tiibade suur siruulatus näitab, et enamus liike kasutasid oma tiibu siis, kui nad õhku tõusid. Õhus liikusid nad õhuvoolude abil ning lendasid ilma tiibu lehvitamata. Enamus liike olid võimelised kõndima ja ronima, kasutades konksutaolisi küüniseid. Mõned tiibsisalikud olid varblase suurused, teised, näiteks pteranodondide tiibade siruulatus küündis kuni 7.5 meetrini. Vanim fossiilne lind pärineb Juura ajastust. See leiti 1861. aastal peeneteralisest Solenhofeni lubjakivist Saksamaal 1861
Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid.
induktsioon teslades (T) l juhtme aktiivpikkus meetrites (m) v juhtme liikumiskiirus magnetvälja suhtes m/s juhtme liikumissuuna ja välja jõujoonte vaheline nurk 1. Magnetväljas, mille induktsioon on 0,8T liigub risti jõujoontega 20cm pikkune sirge juhe kiirusega 3 m/s. Arvuta indutseeritav elektromotoorjõud (edaspidi emj). 2. Magnetväljas, mille induktsioon on 0,3T liigub juhe kiirusega 9 m/s risti jõujoontega. Juhtmes indutseeritakse emj 1,2V. Kui pikk on see juhe? 3. Lennuki tiibade siruulatus on 12m. Maa magnetvälja magnetinduktsioon on 0,05T. Kui suure kiirusega (risti magnetväljaga) lennates tekib tiibade otspunktide vahel emj 150 mV? Juhtmes indutseeritav elektromotoorjõud (Kordamine) Igas juhtmes, mis magnetväljas liikudes lõikab jõujooni, tekib elektromotoorjõud (emj.); kui aga juhtmeotsad on omavahel ühendatud, s.t. vooluring on suletud, tekib selles vool. Indutseeritava elektromotoorjõu suund määratakse parema käe reegliga:
Hallpõsk-pütt Peapealtpoolt, must, erkkollane pea, põsk triibuline, võib segi ajada tuttpüttiga, hallpõskpütt, puudub iseloomulik tutt, räägehääl, täielikult kohastunud vee, kuival maal ei liigu, pessa ronimine vaevaline, ujuvpesa. Haudeaeg 22-23 päeva. Keha tagaosas asetsevad jalad, head ujujad ja sukeldujad, toit kalad putukad ja koorikloomad, harv haudelind 3 kaitsekategooria. Jääkoskel 1,3 kg 90 cm tiibade siruulatus, valdavalt hele, tumeroheline pea, selg on must, emane on halli kehaga ja heleda pugualaga, nokk on hambuline ja otsas konksuga, kalatoiduline. Saabuvad märtsis, pesitseb puuõõnes, järvede jõgede ääres, suured pesakonnad -10 poega. Pojad seljas. 60-70 päevaselt pojad lendavad, lasteaiad, mitme pesa pojad. Siseveekogudelt lahkuvad isased suvel, emased lahkuvad novembris, jääga, talvituvad merel. Väiksearvuline eestis. Jahiliikide nimistus. Lauk 700-900g Siru 70-80cm
agressiivselt poegade vastu ja muud sellist. Samuti see ka pärsib õppimisvõimet. Pärast 1977.a. on olukord paremaks läinud. Praegu meil elab umbes 60 paari merikotkaid ning aastas suudab lennata pesast 50-60 poega. Põhjuseks on DDT koguse vähendamine keskkonnas ja ulatuslik lihasöötmine. Ning samuti on lõppenud ka ,,kullisõda". Merikotkas on Eesti looduskaitse all ning on ka Eesti Punases Raamatus. Kirjeldus Merikotka tiibade siruulatus ulatub 200-245cm ja kehakaal on neil kuni 6kg. Vanematel lindudel on ülemine ja alumine pool pruun või tumepruun. Pea ja kael on kahkjaspruun tumedate triipudega. Saba on tervenisti valge ning nokk on kahkjaskollane, samuti ka jalad on kollased. Noorematel lindudel on aga sulestik tumepruun ning selletõttu võib neid tihti segi ajada konnakotkastega. Merikotkas lendab aeglasemate tiivalöökidega ja on oluliselt rohmakam. Toitumine
8.r Kristin Sõber 2010 Sisukord 1. Sissejuhatus lk 3 2. Kiilid lk 4 3. Kokkuvõte lk 7 4. Kasutatud kirjandus lk 8 Sissejuhatus Kiililisi iseloomustab kõige enam nende sihvakad võrkjad neli tiiba, suurte silmadega pea ja pikk ja saleda tagakehaga. Kiililiste keha on tavaliselt erksalt värvunud , enamasti sinise või rohelise kirju . Keha ja tiibade mõõtmeid arvestades on kiililised suurimad putukad Eestis. Kiililiste liike on üle 4500, Eestis aga 57 liiki .Kiililised on röövtoidulised , nad püüavad saaki õhust ning söövad kõike kellest jõud üle käib .Saaki nad aga püüavad võimsa labidja või kopalaadse alahuulega ehk püünismaskiga . Kiilid on aktiivsed , päeval soojal ajal aga õhtul või jahedal kliimal muutuvad nad uimaseks ja tarduvad mõnele taimele. Kiilid elavad kõige rohkem veekogude kallastel
Üks kreatsionistide evolutsioonivastaseid argumente –– sai tõsise vastulöögi 2003. aastal, kui ameerika teadlane Kenneth Dial demonstreeris veenvalt, kui palju kasu saavad peaaegu lennuvõimetu aasia kivikana (Alectoris chukar) pojad oma väheste sulgedega nõrkadest tiibadest. Järskudest mäenõlvadest üles ronides aitab „poolikute tiibadega” vehkimine linnu jalgu tugevamini vastu maad suruda ning seetõttu takistab kukkumist, laskumisel aga aitab tiibade lehvitamine oma liikumist paremini kontrollida. Samuti võimaldavad isegi väikesed tiivad kiskja eest põgenedes jooksule hoogu anda. See võrdlus aitab kujutleda, kuidas tiivad järk-järgult areneda võisid.[2] http://www.cabinetmagazine.org/issues/11/worthington.php 4 2.Tiiva evolutsioon Tiivad evolveerusid miljoneid aastaid. Teadlased on jätkuvalt uurinud tänapäeva lindude tiivaehitust ja tuvastanud palju anatoomilisi detaile
c) sisemise tiiva kohtumisnurk on suurem kui välimisel tiival samuti ka takistusjõud d) sisemise tiiva kohtumisnurk on väiksem kui välimisel tiival, samuti ka takistusjõud e) sisemise ja välimise tiiva kohtumisnurgad on võrdsed, sisemise tiiva takistujõud on suurem. 8. Lennuki varisemiseks tiivale on vajalikud tingimused a) kiirus alla lubatu ja kylglibisemine b) väike kiirus ja yle kriitilise kohtumisnurk c) kriitiline või üle sellle khtumisnurk ja tiibade tõstejõudude erinevused d) väike kiirus ja tiibade tõstejõudude erinevus e) järsk liigutus juhisega või väga tugev libisemine
Ratsulibliklased Papilionidae Siidikedriklased Bombycidae Silmiklased Satyridae Sinilibliklased Lycaeniidae Surulased Sphingidae Tutlased Notodontidae Udeselglased Thyatiridae Vaksiklased Geometridae Öölased Noctuidae Suur- ja pisiliblikad Suuruse järgi jaotatakse liblikad kahte rühma: suur- ja pisiliblikad. Pisiliblikate hulka kuulub rohkearvuliselt liblikaid, kellest paljudel on tiibade siruulatus vaid mõni millimeeter. Nende hulka kuuluvad inimeste pahameelt esile kutsuvad riidekoid, terakoid, kasukakoid ja paljud teised koilased, kelle röövikud kahjustavad tarbeesemeid ning toitu. Palju taimekahjureid on leediklaste ja mähkurlaste hulgas. Õunamähkuri ja hernemähkuri väi kesi röövikuid võib sageli leida vastavalt õuntest ja hernekaunadest ("õunaussid" ja "herneussid"). Suurliblikad on enamuses pisiliblikatest märksa suuremate kehamõõtmetega
..200 haudepaarile. Kuna ta on meil väga haruldane lind ja kujunenud loodusmälestusmärgiks, siis on ta asetatud kaitstavate linnuliikide I kategooriasse. 5 Kotkad Kaljukotkas Kaljukotkas on suur suhteliselt saleda kehaga röövlind. Kotka põhivärvuseks on pruun, vanalind on üleni pruun. Vanalinnu noka tüvik on kollane, alates ninasõõrmetest must. Jalad on alates jooksme algusest sulistunud, varbad on kollased, küüned mustad. Linnu saba ja tiibade tipmised hoosuled on üldtoonist tumedamad. Noorlind on tunduvalt kontrastsema värviga. Saba on hele, otsast tume, "pükste" sisepool ja kõhualune hele. Rinnal rohkesti heledaid sulgi. Nokk ja jalad tunduvalt heledamad vanalinnu omadest. Kaljukotka põhitoiduks on jänesed ja suuremad kanalised. Näljane kotkas võib rünnata ka kitsi, kuid tema saagiks langevad enamasti vaid nõrgad loomad. Kotkas valib endale elupaigaks rabamaastikke või nende äärealasid. Kotka
Suised ulatuvad peakapsli seest välja. Alalõuad on pikenenud, meenutavad jalgu. Silmad hästi arenenud; liitsilmad. Rindmikulülid kergesti eristatavad; igale lülile kinnitub paar jooksujalgu. Selgmiselt paiknevad paranotaallapid plaatjad moodustised, mille asukoht lubab neid pidada tiibade homoloogideks. Tagakeha koosneb 11 lülist. Esimesel üheksal paiknevad jalgade rudimendid; lülistumata, kuid osalevad liikumisel. Tagakeha tipul paikneb kolm pikka jätket urujätked ja sabaniit. Rudimetsetel tagakehajalgadel paikneb väljasopistav väga õhukese seinaga põieke. Suguava paikneb emastel harjashännalistel 8., isastel 9. lüli tagaserval. Eelistavad niiskeid elupaiku. Selts: Prussakalised (Blattodea)
Pajuliblikas (Nymphalis xanthomelas) Pajuliblikas on üsna haruldane liblikas. Eestis võib teda kohata peamiselt Idas. Läänemerest lääne poole pajuliblikate levikuala ei ulatu. Pajuliblikas on päevaliblikas (st. Liigub päeva ajal) Pajuliblikas on koerlibliklane. Pajuliblikat on olemas kahte liiki: Valgetähn-Pajuliblikas Kollatähn-Pajuliblikas Pajuliblikas on kollakas-oranzide tiibadega. Tiivaääred on ümbritsetud mustaga, mille peal on peenike valge triip. Ülemised(suuremad tiivad) on mustatähnilised, alumiste (väiksemate) tiibade peal on vaid üks tähn.
Tartu Karlova Gümnaasium Kevin Aas Timo Puistaja 12 R 1) Liikidel on suur viljakus 2) Populatsioonide arvukus suhteliselt stabiilne 3) Olelusvõitlus 4) Isendite suur varieeruvus sugulisel paljunemisel 5) Looduslik valik * Puuduvad lülid sugupuudes ning kivististe puudumine maapinnas. * Esimese elusraku teke ? * Lindude tiibade teke * Kromosoomide arv * Elu puudumine Marsil * Vaikus kosmoses http://www.scienceagainstevolution.org/v13i8f. htm http://et.wikipedia.org/wiki/Charles_Darwin http://www.postimees.ee/?id=81257 http://failblog.org/2008/06/23/darwin-fail/ http://www.darwinspredictions.com/ Suured tänud!
Eestis elavad kotkad MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. Toitumine
Kaljukotkas Karolin ja Karmen 7.Klass 2014 Tutvustus Maakotkas, laanekotkas Haugaslaste sugukond Röövlind Põhivärvus pruun Sulistunud jalad 2,9-5,4 kg Üldpikkus kuni 82cm Tiibade siruulatus 2,2m Levik ja arvukus eestis Üle Eesti Suuremad loodus- massiivid 40-50 paari Elukoht Metsa-raba loodusmaastikud Männid Põlised pesapaigad Eluviis ja paljunemine Elavad paaridena Paigalinnud kahemunaline kurn Koorumine aprillis Ohtustatus Pesitsuspaikade häiritus Putukatõrjevahendid I kategooria kaitstav lind Mida tehakse nende kaitseks? Pikaajaline tegevuskava
Pääsusaba Liblikad on paljude arvates maailma kaunimad loomad. Oma värvidelt ja säralt võistlevad nad troopikataimedega. Minu lemmik liblikaliik on Pääsusaba. Maailmas on teada üle 165 000 liblikaliigi.Pääsusabad on kergesti äratuntavad. Pääsusabal on 37 alamliiki. Nad on suured, must-kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel on kannused, mis on liblikale nime andud, ja punased täpid. Pääsusaba on Eesti suurim päevaliblikas. Tiibade siruulatus on 8– 10 cm. Pääsusabasid võib leida luhtadel, tee - ja metsaservadel, taluaedadest. Lendab mai lõpust juuli keskpaigani, harva teine põlvkond ka augustis. Pääsusaba lendab kiiresti ning tõuseb tihti väga kõrgele. Pääsusaba on üks kolmest Eestis elutsevast ratsulibliklaste liigist puriliblika ja mustlaik-apollo kõrval.
Tiivad Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust. Harva esineb tiibadel soomusteta alasid, kuid ka selliseid liblikaid tuntakse - näiteks lottsurud ja klaastiiblased. Tiibade muster Tiivad Tagakeha Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb 8, emaste oma 7 nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. Imilont Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks
Maad kastsid väga sageli soojad vihmasajud ning maapinda katsid kõrged ja tihedad džunglid. Sellistes džunglites pesitsesid hiidroomajad – saurused. Loomad Juura ajastule eriti iseloomulikud olid aga hiidroomajad – saurused. Juura ajastu lõpul ilmusid ka esimesed linnud. Roomajate ja lindude vahevorm oli ürglind. Ta oli väike, tuvist pisut suurem olevus, kes lendas üsna halvasti, tema keha oli kaetud sulgedega, kuid tal oli pikk saba ja tiibade otsas paiknesid küünised, nokk puudus, seevastu olid tal aga hambad! Taimed Juuraajastu taimeriigis valitsesid paljasseemnetaimed ja sõnajalad, mis moodustasid igihaljastest okaspuudest ja lopsakatest sõnajalgadest koosnevaid troopilisi metsi. Maavarad Juura ajastust on pärit rohkesti kivi- ja pruunsütt, põlevkivi, naftat jne. Saurus Taimed Tänan kuulamast
Siristavad ainult isased loomad Kuidas tirtslasi eristada kehapikkus on 1 10 cm ühikesed tundlad, tugevad hüppejalad ning hästiarenenud tiivad tavaliselt rohelised, kollased või pruunid (selline värvus toimib varjevärvusena) Käitumine häirimise korral teevad pika hüppe, mida tiibade abil pikendatakse (niidurohutirts (Omocestus viridulus)) püüab häirijat ehmatada (käristaja (Psophus stridulus)) Liigitus Riik Loomad (Animalia) Hõimkond Lülijalgsed (Arthropoda) Klass Putukad (Insecta) Selts Sihktiivalised (Orthoptera) Alamselts Tirtsulised (Caelifera) Sugukond Tirtslased (Acrididae) Rohutirts Pikkus 12 cm Lülilise kehaehitusega Keha on kaetud kitiinkestaga Avatud vereringega Hingab trahheedega Rohutirtsu areng
“Siga lendas” Elas kord üks Notsu, kes unistas lendamisest. Kuid tal ei olnud tiibu. Ühel päeval ta mõtles, et ehk saab ta kasutada lendamiseks tiibade asemel oma kõrvu. See mõte tundus notsule väga targana. Mure oli ainult selles, et ta ei osanud oma kõrvadega lehvitada niimoodi nagu linnud oma tiibadega. Nüüd tuli tarkpeast Notsule veel geniaalsem mõte pähe: tuleb minna hästi tuulisesse kohta, kus kõrvad võtavad ise tuule alla. Notsu jooksiski mere äärde pankrannikule, kus on alati kõva tuul. Kohale jõudes ei pidanud ta pettuma, tuul oli vägev. Notsu ei mõelnud pikalt, vaid võttis
mittesüstemaatilisel ning välimust mittekirjeldaval viisil. Esimene pool putuka nimest – pikne – on laenatud jumalatelt. Eesti rahvausundis on pikne äikest ja vihma käsutav ning viljakust andev haldjas. Nime teine pool – peni – tuleneb aga putukatest vägagi erineva kodustatud loomaliigi pisut halvustavast nimetusest. Oma välimuselt on ta vägagi silmatorkav. Valmiku tiibade siruulatus võib olla üle 50 millimeetri. Lisame siia veel majesteetlikud sametmustad, pisut roheka läikega esitiivad, mida kaunistavad ebakorrapärased valged, vahel ka pisut kollakad laigud. Lennul välguvad erepunased, väheste mustade laikudega tagatiivad. Sama silmatorkav on ka tagakeha ülakülg. Igal pool Eestis piksepeni polegi. Piksepeni elab niisketes liigirikastes leht ja segametsades
Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks. 3 Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv
Lehetäid Lehetäilised on putukate rühm nokaliste seltsist. Lehetäilisi on maailmas üle 4400 liigi. Eestist on seni leitud üle 140 liigi lehetäisid, kuid eeldatavasti elab siin vähemalt 250 lehetäiliiki. Lehetäid on väikesed, maksimaalselt 5 millimeetri pikkused õrnade kehakatetega putukad. Esineb nii tiivulisi kui tiivutuid vorme ja erinevused nende vahel ei piirdu ainult tiibade olemasolu või puudumisega. Isegi ühe ja sama liigi järglased võivad erinevatel aastaaegadel erineda oma kehaehituse ning funktsioonide poolest. Enamik lehetäide liike jõuab aastas saada mitu põlvkonda järglasi. Moonidel elutsev lehetäi on sigimisvõimeline juba kaks nädalat pärast koorumist. Lehetäidel on välja arenenud ideaalne sigimistehnika. Sügisel munevad viljastatud emased munad, mis elavad üle ka kõige karmima pakase. Kevadel ja suvel paljunevad lehetäid sugutult
Kehapikkus paar mm kuni 3 ja enam cm Lüliline keha, kaetud karvade või soomustega Liblikatel on peened jalad ja sale keha Hästi arenenud tundlad ja liitsilmad Imilondiks moondunud suised ·Liblikate pea kinnitub kehale peene kaelaga. ·Rindmik koosneb kolmest omavahel kokkukasvanud lülist ·tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik moodustis PÄEVALIBLIKAD HÄMARIKULIBLIKAD Tiibade algkülg tumedam Hallikad tiivad lamavad Laiad tiivad puhkeasendis keha peal Otsast paksenevad Röövikud elavad rohkem varjus nuiakujulised tundlad Eestis üle 2000 liigi Eestis üle 100 liigi Hästi arenenud närvisüsteem, mille põhiosa moodustab peaaju Kõhtmine närvikett Torujas seedeelundkond läbib kogu keha Puudub eritusava Avatud vereringe Hingamiselunditeks on trahheed Lahksugulised Arenevad
Hallhaigur Georgi Kevorkyan 5.B Peetri Kool 2017 Välimus • Linnu üldpikkus: 90–98 cm • Tiibade siruulatus: 175–195 cm • Linnud kaaluvad: 1–2 kg • Hallikasvalge sulestik • Tugev roosakollane nokk • Lendavad aeglaselt ja hoiavad pikka kaela • Tüüpiline eluiga on 5 aastat Elupaik • Hallhaigrid asuvad Lõuna-, Kesk- ja Ida-Eesti metsades veekogude läheduses.. • Hallhaigur pesitseb parasvötme Aasias ja Aafrikas • Pesitsevad kolooniates. Pesitsemine • Hallhaigur pesitseb parasvötme Aasias ja samuti Aafrikas
...........................................................3 Levik...................................................................4 Elukohakirjeldus.................................................5 Eluviis ja paljunemine........................................6 Kaitse ja ohustatus............................................7 Pildid..................................................................8 Kasutatud kirjandus...........................................9 Linnu välimus Tiibade siruulatus on 185-205 cm. 3 kg. Kehapikkus on 95–100 cm. Must,valge,punane 3 Toitumine Kalad,konnad,putukad,roomajad,veetaimed 4...5 korda päevas 4 Levik Arvukust hinnatud vaid 150...200 Kuulub linnuliikide I kategooriasse Levinud Euroopa ja Aasia metsavöötmes Saaremaa 5 6 Elukohakirjeldus
Sugulased Nahkhiired kuuluvad käsitiivaliste seltsi, mis jaguneb kaheks alamseltsiks. Suur-käsitiivaliste (Megachiroptera) hulka kuuluvad vaid Vana Maailma troopikas elutsevad 170 liiki, kes paigutuvad kõik ühte sugukonda. Suur-käsitiivalised toituvad peamiselt puuviljadest, nektarist ja õietolmust. Tuntuim neist on kalong ehk lendkoer (Pteropus), kes elab Indoneesias. Suur-käsitiivalised on küllaltki kogukad, mõne liigi tiibade siruulatus võib ulatuda kuni pooleteise meetrini ja kaal kiloni. Väike-käsitiivalisi (Microchiroptera) on 16 sugukonda, kokku umbes 760 liiki. Enamik väike-käsitiivalisi toitub putukatest, kuid on ka liha- ja puuviljasööjaid ning vere- ja nektariimejaid. Lihasööjad nahkhiired söövad närilisi, kahepaikseid ja roomajaid, pisikesi linde, teisi nahkhiiri ning isegi kala. Mõõtmetelt jäävad väike-käsitiivalised esimesele alamseltsile kõvasti alla: tiibade siruulatus võib olla
Saad teada Milline ta välja näeb? · Kaljukotkas on suur kotkas, kes keha üldpikkuselt on küll merikotkast pikem, massiivsuselt aga viimasele tunduvalt alla jääb. Keha üldpikkuseks on kuni 82 cm. Tiiva pikkus on isalinnul kuni 66 ja emalinnul kuni 69 cm, tiibade siruulatus võib küündida kuni 2,2 meetrini. Kus ja kuidas ta tavaliselt pesitseb? · Pesa kohendamine algab veebruaris ja see on kotkastele kõige õrnem aeg, kuna sel perioodil häiritud linnud hülgavad valitava pesa ning sel aastal sinna enam ei tule. Märtsis on pesas 2 muna, poegi aga kasvab üles enamasti vaid üks. Sageli jääb üks muna mädaks ja nõrgema poja varane hukk pole samuti suur haruldus. Millest ta toitub?
annaabi.ee 
