BOTAANIKA TAKSONOOMIA- Isendite liigitus 1. RIIK (Regnum- nt taimeriik) 2. HÕIMKOND (divisio nt katteseemnetaimed) 3. KLASS (classis nt kaheidulehelised) 4. SELTS (ordo, -laadsed lõpuga, nt kaunviljalaadsed) 5. SUGUKOND (familia, -lised lõpuga, nt liblikõielised) 6. PEREKOND (genus nt hiirhernes) 7. LIIK (species nt karvane hiirhernes) RIIGID 1. Taimed 2. Loomad 3. Seened 4. Bakterid 5. Algloomad TAIMED ÜLDISED OMADUSED: 1. Autotroofid 2. Liikumatud (aktiivne liikumine on erandiks, nt häbelik mimoos) 3. Tselluloosist rakukest ja erinevused raku siseehituses 4. Närvisüsteem ja hormonaalsed organid puuduvad 5. Piiramatu kasv, regeneratsioonivõime TAIMERIIGI HÕIMKONNAD: 1. Samblad 2. Vetikad 3. Sõnajalgtaimed 4. Katteseemnetaimed 5. Paljasseemnetaimed TAIMERAKU ERIPÄRA: 1. Loomarakku katab vaid rakumembraan aga taimerakku katab nii rakumembra...
Teadus varauusajal Kaisa Laur Tallinna Kunstigümnaasium 11T Teadus varauusajal Teadust varauusajal võib kutsuda ka uue maailmasüsteemi otsinguks. Kriitilise mõtlemise arengut soodustasid humanism, renessanss ja reformatsioon ning nendega seotud küsimused, vaidlused ja võitlused. Need ajendasid teadust tõukele avastama midagi uut. Suur mõju oli maateadvusele. Kogemustele põhinedes oli selgeks tehtud, et Maa on kerakujuline. Antiikajast saadik arvati, et universumi keskpunktiks on Maa, mille ümber tiirlevad Kuu, Päike ja tähed ning selle süsteemi tõenäolisust kinnitasid ka 2.sajandil Ptolemaiose keerulised geomeetrilised konstruktsioonid ja tabelid planeetide liikumise kohta. Vastupidise idee maailmasüsteemi kohta esitas Mikolaj Kopernik 16.sajandil. Mikolaj Kopernik Kopernik oli Poola astronoom, matemaatik ja ars...
Peamiselt keskendutakse iatrokeemias kehavedelike ja kolme keemilise aine- elavhõbeda, soola ja väävli- tasakaalule organismis. Paracelsus oli palju õppinud mees. Ta reisis päealt ülikoolis lõpetamist mööda Euroopat ning Aasiat ringi, omandes erinevaid teadmisi. Paracelsus arvas, et inimese keha on keemiliste ainete ning protsesside kogum. Ta mõtles välja täiesti omamoodi lähenemise ravile. Paracelsus Paracelsus päris nimega Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus Von Hohenheim sündis Saksamaal 1493 aastal ning suri 1541 aastal. Nime Paracelsus võttis ta endale vana-Rooma arsti Aulus Cornelius Celsuse järgi, üritades sellega väita, et on temast parem arst. Paracelsuse isa oli õppinud keemik ning arst. Lavanttal Pauli kloostris õpetas isa oma pojale esimesed teadmised keemia ning inimkeha seotusest. 16-aastasena läks ta õppima meditsiini Baseli Ülikooli. Oma bakalaureuse õppe lõpetas ta Viini
hõlbustavad värsid. Lisaks mainitud kategoorilistele väidetele huvitasid Aristotelest ka modaalsed väited: ``a on kindlasti b'' ja ``a on võibolla b''. Kaasaja kontekstis saab Aristotelese loogikat vaadelda kui predikaatarvutuse oluliselt piiratud, lahenduvat varianti. Tasub tähele panna, et Aristoteles ei tegelenud lausete loogilistest sidesõnadest (ja, või, ei, järeldub) moodustuva struktuuri - lausearvutuse - uurimisega. 2.1.3 Theophrastus Peale Aristotelesest jätkas Ateena koolkonna juhtimist Theophrastus Ersesusest (371-286 e.m.a.). Kõik Theophrastuse teosed on kaduma läinud, kuid sellegipoolest on tema ning ta kaasaegse ja kolleegi Eudemuse tegevusest küllalt palju teada. Theophrastus jätkas Aristotelese uuringuid modaalsuste alal, tõi Aristotelese süllogistikasse uue väidetetüübi ja kombineeris mõisteloogikat lausearvutuse elementidega, vaadeldes süllogisme nagu ``kui a, siis b; kui b siis g;
Niisuguste haiguste ravimiseks ja epideemiate tõrjeks puudusid igasugused kogemused, traditsioonilised ravimisviisid ja ravimid ei aidanud. Aidata võis üksnes jumalike saladuste tundja, imetegija, kes võitles võimetelt jumalaga ega alistunud jumalikule ettemääratlusele. Alkeemik aga just jumalaga värdväärsusele pretendeeriski ja seetõttu oligi loomulik, miks alkeemiku tegevus renessansi ajal sai meditsiinilise värvingu. Iatrokeemia rajajaks oli Paracelsus (õieti Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus von Honenheim), kes elas aastatel 1493 1541. Paracelsus vastandab oma meditsiinilist arusaama antiikautorite Hippokratese (u. 460 u. 377 e.Kr.) ja Galenose (u. 130 200 p.Kr.) omale. Hippokrates ja Galenos soovitasid ravimiseks kasutada looduslikke ravimeid, Paracelsus aga alkeemikute töö vilja, milledeks olid kunstlikud valmistatud keemilised ained. Meditsiiniliste teadmiste täiendamiseks pööras
tegi tähelepanekust õige järelduse"). Verejooksu kontrolli alla saamist peetakse samuti Paré teeneks. Ta töötas välja (tegelikult võttis taaskasutusse kreeklaste, Galenose ja araablaste teada olnud) veresoonte ligeerimise tehnika amputatsioonidel. Zgutte ja klambreid hakati kirurgias laialdaselt kasutama siiski alles 19. sajandi teisel poolel (nt Jules Pean, võtab kasutusele praegu tema nime kandvad klemmid). Paracelsus (1494-1541) õige nimega Theophrastus Bombastus von Hohenheim, oli skandalist ja reformaator. Tema panus oli see, et tuli tagasi ontoloogilise haiguskäsitluse juurde haigus sai asjaks iseeneses (mitte osa haige inimese elust, ilmavaatest, ,,karmast" vms) ning seega sai võimalikuks tõsisem materialistlik lähenemisnurk haigustekitajate otsimisele ja nendega võitlemisele. Samas oli Paracelsuse ontoloogilises lähenemises piisavalt müstikasse kaldumise võimalusi, mida Paracelsus ka tegi.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
