Hüpotooniline lahus- Antud lahusest madalama kontsentratsiooniga lahus Osmoos- Nähtus, kus lahusti molekulid liiguvad läbi poolläbipaistva membraani suurema kontsentratsiooniga lahuse suunas. Pungumine- Suguta paljunemise viis, kus tütarorganism jääb mõneks ajaks emasorganismi külge ÜLEVAADE BOTAANIKA AJALOOST Carl Linne Töötas välja kahesõnalise nimetamisviisi ehk binaarse nomenklatuuri Kirjeldas väga palju taimeliike ja süstematiseeris need Theophrastus Botaanika rajaja Hakkas taimeriike kirjeldama ja uurima Robert Hooke Leiutas 1. hästi toimiva valgusmikroskoobi(1665) mis suurendas 40x Võttis kasutusele mõiste "rakk" SEENED Klassifitseerimine ehk rühmitamine: 1. IKKESEENED- Kõige algelisemad, puuduvad niitide rakuvaheseinad, nt hallitusseened 2. KOTTSEENED- Kottjad moodustised milles on kinni eosed, mis pole õhule avatud, nt pärmseened, nuttseened 3
Kõige laialdasemalt oli kasutusel aadrilaskmise ravivõte, mis pidi vabastama haige pahast verest ehk see seisnes vere väljalaskmisel veresoonest. Unustusse olid jäänud araablaste ja antiikaja teadmised, tarkused. 16.sajandil teaduses toimunud areng lõi tugeva aluse uusaja teaduse edaspidisele arengule. Paracelsus Euroopa arstiteaduse taasrajajaks on peetud Paraccleuse nime all ajalukku läinud Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus von Hohenheimi. Ta tegutses rändarstina Lõuna-Saksamaal, hiljem oli veitsis Baseli ülikoolis õppejõud. Ta soovis arstiteaduse õpetamist põhjalikult muuta, mis seal aga ebaõnnestus. Paracelus oli arvamusel, et organismis toimuvad keemilised muutused põhjustavad haigusi. Haigestumise pidid esile kutsuma kolme aine tasakaalutus, ehk tasakaalus pidid olema: väävli, elavhõbeda ja soola tase. Ta rõhutas ka looduse nähtamatutele vägedele, pidas vajalikuks astroloogia
Peamiselt keskendutakse iatrokeemias kehavedelike ja kolme keemilise aine- elavhõbeda, soola ja väävli- tasakaalule organismis. Paracelsus oli palju õppinud mees. Ta reisis päealt ülikoolis lõpetamist mööda Euroopat ning Aasiat ringi, omandes erinevaid teadmisi. Paracelsus arvas, et inimese keha on keemiliste ainete ning protsesside kogum. Ta mõtles välja täiesti omamoodi lähenemise ravile. Paracelsus Paracelsus päris nimega Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus Von Hohenheim sündis Saksamaal 1493 aastal ning suri 1541 aastal. Nime Paracelsus võttis ta endale vana-Rooma arsti Aulus Cornelius Celsuse järgi, üritades sellega väita, et on temast parem arst. Paracelsuse isa oli õppinud keemik ning arst. Lavanttal Pauli kloostris õpetas isa oma pojale esimesed teadmised keemia ning inimkeha seotusest. 16-aastasena läks ta õppima meditsiini Baseli Ülikooli. Oma bakalaureuse õppe lõpetas ta Viini
hõlbustavad värsid. Lisaks mainitud kategoorilistele väidetele huvitasid Aristotelest ka modaalsed väited: ``a on kindlasti b'' ja ``a on võibolla b''. Kaasaja kontekstis saab Aristotelese loogikat vaadelda kui predikaatarvutuse oluliselt piiratud, lahenduvat varianti. Tasub tähele panna, et Aristoteles ei tegelenud lausete loogilistest sidesõnadest (ja, või, ei, järeldub) moodustuva struktuuri - lausearvutuse - uurimisega. 2.1.3 Theophrastus Peale Aristotelesest jätkas Ateena koolkonna juhtimist Theophrastus Ersesusest (371-286 e.m.a.). Kõik Theophrastuse teosed on kaduma läinud, kuid sellegipoolest on tema ning ta kaasaegse ja kolleegi Eudemuse tegevusest küllalt palju teada. Theophrastus jätkas Aristotelese uuringuid modaalsuste alal, tõi Aristotelese süllogistikasse uue väidetetüübi ja kombineeris mõisteloogikat lausearvutuse elementidega, vaadeldes süllogisme nagu ``kui a, siis b; kui b siis g;
Niisuguste haiguste ravimiseks ja epideemiate tõrjeks puudusid igasugused kogemused, traditsioonilised ravimisviisid ja ravimid ei aidanud. Aidata võis üksnes jumalike saladuste tundja, imetegija, kes võitles võimetelt jumalaga ega alistunud jumalikule ettemääratlusele. Alkeemik aga just jumalaga värdväärsusele pretendeeriski ja seetõttu oligi loomulik, miks alkeemiku tegevus renessansi ajal sai meditsiinilise värvingu. Iatrokeemia rajajaks oli Paracelsus (õieti Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus von Honenheim), kes elas aastatel 1493 1541. Paracelsus vastandab oma meditsiinilist arusaama antiikautorite Hippokratese (u. 460 u. 377 e.Kr.) ja Galenose (u. 130 200 p.Kr.) omale. Hippokrates ja Galenos soovitasid ravimiseks kasutada looduslikke ravimeid, Paracelsus aga alkeemikute töö vilja, milledeks olid kunstlikud valmistatud keemilised ained. Meditsiiniliste teadmiste täiendamiseks pööras
tegi tähelepanekust õige järelduse"). Verejooksu kontrolli alla saamist peetakse samuti Paré teeneks. Ta töötas välja (tegelikult võttis taaskasutusse kreeklaste, Galenose ja araablaste teada olnud) veresoonte ligeerimise tehnika amputatsioonidel. Zgutte ja klambreid hakati kirurgias laialdaselt kasutama siiski alles 19. sajandi teisel poolel (nt Jules Pean, võtab kasutusele praegu tema nime kandvad klemmid). Paracelsus (1494-1541) õige nimega Theophrastus Bombastus von Hohenheim, oli skandalist ja reformaator. Tema panus oli see, et tuli tagasi ontoloogilise haiguskäsitluse juurde haigus sai asjaks iseeneses (mitte osa haige inimese elust, ilmavaatest, ,,karmast" vms) ning seega sai võimalikuks tõsisem materialistlik lähenemisnurk haigustekitajate otsimisele ja nendega võitlemisele. Samas oli Paracelsuse ontoloogilises lähenemises piisavalt müstikasse kaldumise võimalusi, mida Paracelsus ka tegi.
annaabi.ee 
