Oscar Wilde - „Dorian Gray portree“
Tema
looming ei saanudki olla kuigi mahukas, aga kõigel, mis ta kirjutas olgu kunstmuinasjutud,
salonginäidendid või seesama "Dorian Gray portree" , oli eriline sisemine sära. Seda ei
saavuta see, kes kirjutab moevoolus, kasumi pärast.
Wilde'i sära allikas oli tema loomulik vaimuteravus. See põhines tema ea kohta
tähelepanuväärselt targal eluvaatlusel, aga veel enamgi oskusel neid järeldusi paradokside,
täpselt tabavate vastanduste kaudu väljendada. "Dorian Gray portree" tervikunagi on selline
paradoks. Tammsaare oma saate-essees osutab Wilde'i võimele jagada oma teadvus romaani
kolme peategelasse nii, et lugeja ei saa päris täpselt teada, kelle "taga" on Wilde ise. See ongi
"moraaliülese" kunsti peamisi tingimusi mis endastmõista ei tähenda, et moraal kui
kõlbelisus Wilde'is puuduks. Vastupidi, igaüks, kes "Dorian Gray" läbi loeb, saab aru, et teos
on rajatud just võimsale moraalsele sümboolikale. Selle lõpplahendust ei loo