Töös määratakse soola integraalne lahustumissoojus vees. Kasutatava adiabaatilise kalorimeetri soojusmahtuvus kas arvutatakse või täpsema töö korral määratakse kindla koguse puhta KCl lahustumissoojuse alusel. Töö käik: Kalibreerisin Beckmanni termomeetri teades, et lahustumisel sool neelab energiat. Seega, kuna sool lahustumisel neelas soojust, tõstsin kalorimeetrisse valatava vee temperatuuri 1 kraadi võrra toatemperatuurist kõrgemaks. Seadsin töökorda Beckmanni termomeeteri, mille elavhõbeda nivoo pidi katse algul olema skaala ülaosas. Selleks pidi termomeetri kaliibrimiseks kasutatava vee temperatuur olema umbes 2 kraadi kõrgem vee temperatuurist katse algul, seega umbes 3 kraadi kõrgem kui toatemperatuur. Termomeetri kalibreerimiseks hoidsin termomeetrit umbes 20 minutit toatemperatuurist veidi soojemasse vette. Seejärel, katkestasin elavhõbedasamba kapillaari ning tagavarareservuaari
veelkord. Kolvi täitmist jätkan konstantse massi (mass m2) saavutamiseni. (Masside m2 ja m1 vahe on tavaliselt vahemikus 0,17 – 0,22 g). 5. Kolvi mahu (seega ka temas sisalduva gaasi mahu) määramiseks täidan kolbi märgini toatemperatuuril oleva veega ja mõõdan vee mahu 250 cm 3 mõõtesilindri abil. Kuna kogu vesi korraga mõõtesilindrisse ei mahu, mõõdan kolvis oleva vee mahu kahes jaos ja liidan tulemused. 6. Fikseerin termomeeteri ja baromeeteri abil õhutemperatuuri ja õhurõhu laboris katse sooritamise momendil. Katse andmed ja tulemuste analüüs Katsetulemused: mass m1 = 143,03 g mass m2 = 143,22 g kolvi maht V = 320 dm3 õhutemperatuur t = 21 ºC õhurõhk P = 101 500 Pa 1) Arvutan, milline on gaasi maht kolvis normaaltingimustel (V0, [dm3]) valemi järgi: V0 = (P * V * T0)/(P0 * T) V0 = LISA ARVUTUS = 297,66 cm3
sooja ja on ka taskukohasem, või roostevabast terasest, mille eluiga on pikem ja tavaliselt on selline pott ka topeltpõhjaga, mis ei lase linnaseid ära kõrvetada. Järgmiseks peaks olema välja vaadatud kääritamisnõu koos õhulukuga. Veel on vaja ankrut või siis õllepudeleid korkide ja korgisulgejaga või veel parem vanakooli portselankorgiga pudeleid, mis on kodupruulijate hulgas väga hinnatud. Sinna läheb õlu pärast käärimist laagerduma. Muretseda võiksid ka termomeeteri ja densimeetri (tihedusmõõtja toim). Viimast on vaja õlle kanguse ja käärimise lõpu määramiseks. Saksamaal aastast 1516 kehtiva seaduse kohaselt võib õlut valmistada ainult neljast komponendist. Nendeks on vesi, linnased, humalad ja pärm. Esimesena tuleb tähelepanu pöörata vee kvaliteedile. Üldine reegel on, et kui vesi maitseb juues hästi, siis on ta sobilik ka õlleteoks. Pehmemast veest tuleb parem pilsner ja karedamast veest saab head Münchenit
annaabi.ee 
