Korilus
Öösel ei lastud
lõkkel kustuda, ikka oli keegi lõkke juures valves, kes viskas aeg ajalt
hagu tulle. Õppinud kasutama tuld eraldusid inimesed veelgi
loomariigist.
Inimesed panid tähele, et painutatud puu ajab end suure jõuga
sirgeks ning seejärel hakksid painduvatest vitstest vibusid tegema. Vibu
ja noolega võis kütt tabada loomi mitmekümne ja isegi mitmesaja
sammu kauguselt.
Korilased lõid kivi küljest killukesi, sedasi teritasid nad ühte kivi
serva. Sellise terava kirvega sai raiuda laha ja konte, valmistada nuia ja
teritada kepi otsa. Sellist teravat kivi nimetati pihukirveks.
Kinnitades terava otsaga kivi kepi külge, said inimesed kirve. Et
kirves paremini kepi otsas püsiks puuriti luu abil kivisse auk. Sellise
kirvega oli väga raske töötada, kuid sellega võis peale võsa raiuda ka
isegi suuri puid.
Korilus on säilinud tänapäevani kõige mahajäänute hõimude juures
(Aafrikas ja Aasias)
annaabi.ee 
