Taimekasvatus 3 ainepunkti Kirjandus: 1. Taimekasvatus(õpik EPA agronoomia eriala üliõpilastele) Jüri Heinsoo, Juhan Jõudu, Evald Reinmets 2. Teraviljakasvatuse käsiraamat; koostanud Hindrek Older 3.Õlikultuuride kasvataja käsiraamat; koostanud Karl Kaarli 4. Kartulikasvatus(Külli Hiiesaar jt); koostanud Juhan Jõudu, Tallinn, 2002 Taimekasvatus Taimekasvatuslik toodang Eesti teraviljakultuur: Nisu; suvi, talv Rukis Kaer Oder; suvi, talv Vegetatsiooniperiood- taime orgaanilise aine(maht) ammutamine teatud perioodil(nt 6 kuud, 12 kuud) Praeguse botaanilise klassifikatsiooni järgi kuuluvad teralised kõrreliste sugukonda. Kõrreliste teraviljade hulka kuuluvad esindajad järgmisetest botaanilistest perekondadest: 1. Nisu(Triticum) 2. Oder(Hordeum) 3. Rukis(Secale) 4. Kaer(Avena) 5
alguses, kui rukkikasvatamine hakkas enam edenema. Selles alates sai eestlaste leivaks must leib rukkileib. Rukis osutus meie loodusoludes ilmastiku suhtes kõige vastupidavamaks ja kõige stabiilsema saagikusega viljakultuuriks, mistõttu seda hakati alates 11. sajandist ka üha rohkem kasvatama (Eesti talurahva ajalugu, 1992). Nii polegi imestada, et just rukkist sai meil järgmistel sajanditel põhiline teraviljakultuur ja leivavili. Seoses rukkikasvatuse laialdase levikuga hakati igapäevaseks toiduks üha rohkem kasutama hapendatud rukkileiba, see oli ka esimeseks suuremaks uuenduseks teravilja kasutamisel (Moora, 1980). Hapendatud rukkileib levis eelkõige Põhja-Euroopas viikingite ajal. Rukkijahust hapendamise teel kergitatud leib oli igati tulusam, odrajahust tehtud leivast toitvam, püsis kauem pehme ja oli seisnult maitsvam kui külmalt kõvaks ja rabedaks muutunud odrakakk (Moora, 1980)
RUKKILEIB Varasemal ajal tunti odrajahust leivatooteid (käkid, karaskid, kakud), hapendatud rukkileib sai tuntuks arvatavasti alles 2. aastatuhande esimestel sajanditel. Rukis osutus meie loodusoludes ilmastiku suhtes kõige vastupidavamaks ja kõige stabiilsema saagikusega viljakultuuriks, mistõttu seda hakati alates 11. sajandist ka üha rohkem kasvatama. Nii polegi imestada, et just rukkist sai meil järgmistel sajanditel põhiline teraviljakultuur ja leivavili. Seoses rukkikasvatuse laialdase levikuga hakati igapäevaseks toiduks üha rohkem kasutama hapendatud rukkileiba, see oli ka esimeseks suuremaks uuenduseks teravilja kasutamisel. Hapendatud rukkileib levis eelkõige Põhja-Euroopas viikingite ajal. Rukkijahust hapendamise teel kergitatud leib oli igati tulusam, odrajahust tehtud leivast toitvam, püsis kauem pehme ja oli seisnult maitsvam kui külmalt kõvaks ja rabedaks muutunud odrakakk. Seetõttu
annaabi.ee 
