Inimese vari
Ta nägu oli kollane ja rind sisse vajunud. Maret ei tund-nud meest, kuid Kuusirp tõusis taevasse, valades külma kuma üle udutsevate luhtade. Ta valus
see hakkas temaga rääkima, vaikse ning kähiseva häälega: valgus tilkus mustale veele ja maale, kust tõusid põõsaste skeletid. Taevas rohetas ja
"Ma kuulsin, et ta on surnud. Ma tulin teda veel vaatama." Rääkija peatus veidi ja sinas selle hõbedase küünla valgel terasheledalt.
köhis. "Kui lahku-sime, lootsime mõlemad terveks saada. Tahtsime veel kord elu Aga vene liikus pärivoolu peatumata. Ta läbis kuuvalgel tõusvaid udukoonlaid,
algusest alata. Kõik oli alles ees." Ta peatus jälle, ilma et oleks ometi mingit vastust põõsaste kontuurid kändusid tast mööda, pilved vahetusid tema köhal taevas.
oodanud. Siis jätkas: "Kuid nüüd on kõik möödas. Ta jõudis minust ette
annaabi.ee 
