Sellisesse reziimi saab transi viia baasiahela takistite õige valikuga. Enamasti seatakse nad nii, et pinge kollektoril on ligikaudu pool skeemi toitepingest. Takistite valikul tasub meeles pidada järgmist - baasiahela takistus Rbe=R1R2/(R1+R2) olgu võimalikult väike, ärgu ületagu emitteritakistust R4 rohkem kui 5 korda. - Emitteriahela takisti R4 tekitab astmes NEGATIIVSE TAGASISIDE ja on suurusjärgus 300 oomi ... 1k. Selline väärtus annab normaalse temperatuuristabiilsuse ja ka sõltumatuse konkreetse transi võimendusest. - Kui R4 skeemis puudub, on targem ühendada trans nagu järgmisel joonisel. Rakendused. Mingi skeemi toitepinget saab teatavasti stabiliseerida sellise jupiga nagu stabilitron. Suuremat voolu tarbivate seadmete puhul lülitus ei kõlba sest siis tuleks eeltakistit R1 vähendada. See aga viib voolu suurenemisele läbi stabilitroni ja lõpuks tarbib ta rohkem kui asi ise, kuumeneb üle ja põleb maha.
Kui koormustakistus Rk muutub, näiteks väheneb, siis väheneb vastavalt ka temale langev pinge, kuid koormust läbiv vool ei muutu. Alles siis, kui koormustakistus ületab teatava piiri, langeb transistori kollektorpinge sedavõrd madalaks, et tema voolu stabiliseeriv toime lakkab. Et muuta koormusvool sõltumatuks ka toitepinge E0 muutustest, rakendatakse püsivooluallika tegelikes lülitustes baasile stabiilne pinge tugipingeallikalt, harilikult stabilitronilt VD1 (joon. 6.27 b). Temperatuuristabiilsuse tõstmiseks võib stabilitroniga jadamisi ühendada pärilülituses dioodi(d) VD2 või siis VT1-ga samatüübilise transistori emittersiirde. Stabilitroni võib asendada 2 või 3 väikese võimsusega ränidioodiga (VDl, VD2, joon 6.27 e), mis pingestatakse (erinevalt stabilitronist) pärisuunas. Kahe dioodi korral stabiliseerpinge Uz » 2*0,7= 1,4 V. Madalat stabiliseerpinget võib saada ka stabistoriga, mis samuti pingestatakse pärisuunas. Sealjuures tuleb arvestada, et madala Uz korral
annaabi.ee 
