Edukas põgenemine
Kuidas ma sain niiviisi teha?
,,Kuidas sa said niiviisi teha?" küsis ta minu käest ja ma ei osanud midagi kosta, sest ma tegin kõik endast oleneva,
ehk viivuke viivitades ja peljates, aga see on inimlik. Kõik viivitavad ja pelgavad korraks kui nad peavad soovile
kangelane olla alla vanduma ning kümnete silmapaaride all õhukesele jääkihile astuvad. See polnud kangelastegu.
See polnud soov silma paista no kurat, sellisel hetkel ei mõtle sa kohe kindlasti soojale ja turvalisele telestuudiole.
Sel hetkel pole sa veel aasta elupäästja, lihtsalt üks lollpea, kelle oks asub turvaliselt tüvele lähedal ja sa isegi ei
aima, et järgnevad hargnemised toimuvad halastamatu kiirusega, finaaliks küsimused, millele ei saa vastata ja
vastused, mis ei lohuta kedagi.
Igal juhul astusin ma viiendal märtsil jääle, mis oli piisavalt õhuke, et mitte kanda hooletut plikatirtsu, kes seda oma
üle mõistuse ihutud uiskudega halastamatult mõnitas