Tänu kellele pole meil kodusõda
Eesti oma venekeelsest riigitelevisioonikanalist. Muidugi mõista asuti
säärast "eestlastest maksumaksjate raha raiskavat" ideed sama hoogsalt
mutta trampima, nagu seda püüti teha ka Tallinna Ülikooli Katariina
Kolledziga.
Erinevalt riigist õnnestus ülikoolil muulaste kaasamiseks oma kolledz
siiski luua. Riiklik telekanal võiks olla selle akadeemilise algatuse
vääriline järgmine samm.
Kahjuks pole rahvuslikule kaardile panustav võim selles suunas
tegutsemisega kiirustanud. Uhiuusi telejaamasid sünnib nagu seeni pärast
vihma, Kalevi kommivabrikust sai Tallinna linnatelevisioon ning naistele,
lastele suunatud jaamad pressivad turule kiiremini, kui harv telerivaataja
end nendega kurssi jõuab viia. Aga venekeelset riigitelevisiooni võib
ootama jäädagi.
Tänaseni pole mina märganud küll ühtegi valitsuspoolset reaalset sammu,
mis laseks järeldada, et pronksiööst on midagi positiivset õpitud. Samuti
ei ole kuulda ühestki sisulisest analüüsist, mille põhjal saaks plaanida
annaabi.ee 
