Noorus
vead, et ma enam nende otsa ei koperdaks seitsmekümme aasta pärast. Minu
meelest on vahva meenutada rumalaid tegusid ja läbi kukkumisi ,kui oled palju
vanem ja targem. Siis tunduvad need totrad ja naljakad ja ma kindlasti naeran
nende üle , mis praegu tunduvad piinlikud. Kõige tähtam mälestus on see et olin
ise kunagi noor, kes tegi vigu. Ma ei soovi kindlasti olla kibestunud ja üksik vana
inimene, kes ei mõista noori. Minu meelest on hirmus kui ma ütleksin tulevikus
teismelisle et minu ajal olid noored küll palju tublimad, töökamad ja nii edasi.
Unustades kes ma ise noorena olin.
Nagu igal medalil on kaks poolt nii minagi soovin peale negatiivse mäletada kaunist
oma elust. Mis on ilusam kui lapsepõlv? seega ma pean mäletama oma elu lõppuni
inimesi ja kohta kus ma üles kasvasin. Minule on väga armsaks saanud minu
kodupaik ja sealsed inimesed, kes ajavad mind naerma kuid vahel ka nutma , kuid
ma ei kujuta ette et ma neid ei mäletaks kui ma olen juba vana.
annaabi.ee 
