Läänerindel muutuseta
Isegi kui neil on õnne ja nad erinevalt piinarikalt surnud kaaslastest sõja
lõpus koju tagasi saavad, on nad vaimselt hävitatud.
,,Tal on õigus. Me pole enam noorus. Me ei taha enam maailma vallutada. Me oleme
põgenikud. Me põgeneme iseenda eest. Omaenda elu eest. Me olime
kaheksatestkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama; kuid me pidime
nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja
lülitatud mõistlikust tegevusestm edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam sellesse; me
usume sõjasse."
Raamatus tuleb välja, et ainuke elu mida need noored poisid teavad ongi sõjarindel. Nad
viskavad nalja oma kaaslastega, otsivad toitu, käivad prantsuse naistel külas, kuid koju
naastes ei oska nad kuidagi edasi elada. Nad pole näinud elu väljaspool kooli ja sõda, nad pole
teinud karjääri ega võtnud endale naist. Sõdurid on alles poisikesed, kelle elu peaks alles
annaabi.ee 
