Paulo Coelho - Alkeemik
ei osanud poissi tuuleks muuta
- vahepeal kõrbemehed tundsid kõhedust ja hakkasid kõhklema, et ehk tuleks asi lõpetada,
pealik polnud nõus
- päike käskis poisil rääkida käega, tuul puhus veel kõvemini, nii et juba telgid maast lahti
rebitud olid, oli meeletu torm, kui see vaibuma hakkas, polnud poiss enam omal kohal vaid
laagri teises otsas, kõik olid jahmunud, nad lasti vabaks ja anti kaasa ka teesaatjad
- peagi jõudsid kopti mungakloostri juurde, edasi pidi poiss üksi minema, enne veel kloostri
köögis tegi tinast kulda ja jagas seda nii poisile kompensatsiooniks tema raha eest, mille
Alkeemik ära oli andnud, kui ka mungale, kes nende vastu nõnda lahke olnud oli, jättis tema
kätte veel 1 tüki kulda juhuks, kui poiss sellest ilma jääma peaks, sest varem oli ta oma
varandusest juba 2x ilma jäänud
- ,,Kõik, mis on juhtunud üks kord, ei juhtu enam kunagi