Valgus kui oluline keskkonnategur organismide jaoks
kutsudes esile peaaegu üheaegseid sündmusi Põhja-Atlantikas, Antarktikas, India ookeanis ja
Kaug-Ida meredes ning ka nendega piirneval maismaal, mis omakorda mõjutab juba nii
maailmameres kui ka maismaal elutsevaid organisme.
Üheks väga väheseks eraniks valguse vajalikkusele võib tuua süvabakteri näol. See bakter
elutseb sügaval maapõues täiesti omaette, teiste liikidega kokku puutumata, eraldi
ökosüsteemina ning ei vaja isegi mitte hapnikku. Priit Ennet (2008) kirjutab oma
teemakohases artiklis, et olendi avastas USA Lawrence Berkeley Riikliku Laboratooriumi
teadlane Dylan Chivian, kes analüüsis ühest Lõuna-Aafrika Vabariigi kullakaevandusest,
kolme kilomeetri sügavustest kivipragudest võetud vedelikku. Ta otsis sealt DNAd ja lootis
leida paljude mikroorganismide geene, aga selgus, et 99,9 protsenti kõigist geenidest kuulus
ühele ja ainsale bakteriliigile. Chiviani analüüs näitab, et tema avastatud bakter ammutab
annaabi.ee 
