Tammsaare - "Juudit"
jääda. Rõõmsas naudinguootuses jõi Olovernes liiga palju, heitis asemele ja vajus kohe raskesse
unne. Juudit raius tal tema enda mõõgaga pea maha, mähkis selle sääsevõrku ja peitis reisipauna.
Laagrist välja lipsanud, tõttas ta Petueli ja näitas vihatud väepealiku pead kaaslinlastele. Linnas
puhkes tohutu rõõm.
Naine, kes tuli väepealik Olovernese juurde. Tammsaare Juudit hukutab Vargamäel mehi
Margus Kasterpalu
Kui ma aasta tagasi Vargamäel Ugala teatritelgis Anne Reemanni mängitud Juuditit vaatasin, kummitas mul
kõrvus poisikesepõlvest tuttav laulurida «Ja kui kätte ma saan Olovernese pea, siis on kindel, et see pole
see». Tookordse etenduse taustal kõlas see lause sedavõrd absoluutse ja lõpetavana, nagu tõdenuks
Juudit, et mitte miski pole ega ka saa mitte kunagi olema «see».
Sest Anne Reemanni Juudit oli vaieldamatult etenduse kese, kangelanna, kelles korraga kõike ja rohkemgi.