Sandor Petöfi
õnnelikumad õpinguaastad seostuvad Aszod'iga, kus ta hakkas kirjutama oma esimesi
luuletusi ning tal tekkis esmakordselt soov näitlejaks saada. Peale Aszod'i oli üks suur
õnnetuste jada. Ta isa sattus suurtes võlgades oma tehingute ja laenude tõttu ning 1830 aastal
Doonau suur üleujutus kaotasid nad kogu oma vara. Selmec'i lütseumis lõppes Petöffi jaoks
läbikukkumisega, mille järel ta läks Pets'is ungari teatri töötama teatriteenindajana. 1839
aasta septembris astus ta Soproni'is soldatiks. 1841 aasta algul ta lõpetas arees tegevuse ning
läks sandina erru. 1841 aasta suvel ühines ta Dunantul'is rändnäitlejatega ning mängis1842-
1843 erinevate truppide koosseisus Sekefehervar'is ja Kecskemet'is. Aasta hiljem tal tervis
kehvenes ning pidi teatrikarjääri lõpetama ning pühendus rohkem kirjandusele. Alguses ta
teenis elatist teadiste ümberkirjutamisest ja romaanide tõlkimisest ,kuid peagi hakkas ka oma
luuletusi avaldama