Kui alguses tundub pealkirja, osatäitja koomikutuntuse ja süzee põhjal, et tegemist on komöödiaga või vähemalt et oodata on palju nalja, siis tegelikkuses on selle kõige taha peidetud väga kurb lugu inimelu raiskamisest ning argielu eest peitupugemisest. Naerda saab, sest lugu ise on nii mõnegi koha pea üpriski jabur ja Seppa tegelaskuju taustategevus lugu jutustades on väga läbi mõeldud lavastaja poolt, ent pigem tekitab kõik kokku vaatajais kaastunnet. Kui kogu teatrimaastik on hetkel suurtes finantsmuredes ja Tiit Palu intervjuu Postimehele avas kardinatagused sellest, kuidas valitakse suurtes tetarihoonetes mängitavaid etendusi selle järgi, et kas etendus meelitaks saali masse, tundub olevat see minu jaoks pisut just taoline projekt. Etenduse peaosalise nimed kõlavad minu arvates just kokku nii. Samas see ehk on taotluslik ning mõeldudki, et suure sõnumiga laiemat publikut kõnetada.
teistsugused lähenemisviisid.Lavakeele vabadus ja keerukus kajastus ka ajajärgu juhtivate dramaturgide Enn Vetemaa, Vaino Vahingu, Rein Saluri ja Jaan Kruusvalli näidendites. Tagantjärele üllatab kogu tollase teatriuuenduse vastavus maailmateatris parajasti toimunud otsingutele, mille tegelikke vilju siinsed lavastajad polnud ju peaaegu näinudki. 9 1980. aastad Väliselt paistis Eesti teatrimaastik 1980. aastate algul üsna hea. Teatrid mängisid tavaliselt täismajadele, vaatajate aastane üldarv seisis 1.7 miljoni ringis. Ometi võis täheldada teatud väsimust ja peataolekut. Mingit uut tugevamat voolu polnud ilmunud, vaid tuli üksnes mõningane naasmine realistlikpsühholoogilise mängu juurde. Järjest rohkem andis tunda ühiskondlik surutis. Üheks vastuseks sellele oli pöördumine oma ajaloo ja ,,juurte" poole, mida kõige paremini esindas Mikk Mikiveri
omakorda „Estonia” draamatrupp, mis tähendas suurte annete ülitihedat kontsentreerimist ühe teatri katuse alla. „Estonia” jäi seega ainult muusikateatriks ja Riiklik Draamateater Tallinna ainsaks sõnalavastusteatriks. Ümberkorralduste käigus suleti Narva Teater Paides (1950), Kuressaare teater ja Lõuna-Eesti Teater (1951), samuti teatriinstituut (1950). 1948. aastal asutati Tallinnas Vene Draamateater. Kuigi teatrite süsteem põhimõtteliselt 27 säilis, jäi üldine teatrimaastik siiski hõredamaks ja vaesemaks. (Ettehaaravalt: XX sajandi teisel poolel, mitme aastakümne vältel toimis emakeelne teater võõrkeelses ja -meelses nõukogude ühiskonnas aga vaieldamatult rahvuslikku kogukonda ühendava omalaadse pelgupaiga või isegi pühakojana. Või teisisõnu: „teatri prestiiž inimese isikliku ja ühiselu mõtestajana” oli toona tõesti suur – Vellerand 2003: 239.) Stalinismi tugevnemine 1940ndate lõpus – murdepunktiks ühiskonna
· Teater ja isiksus: silmapaistvad loovisiksused teatrielu üldpildi kujundajatena. (5-6 inimest). + Referaat esitatud 23. märts Näidendid läbi lugeda, e-mailile tuleb kiri, et saab testi teha! Suuline eksam: R: 30. märts. Aastaarve ei pea teadma. Kirjuta välja nt perioodid 40, 50, 60 ... + selle perioodi olulised tegijad, mõni näidend jne. Sirvi elulooraamatuid. Eesti teater siin ja praegu · Teatrimaastik on muutunud paindlikumaks, valitseb postmodernistlik stiilide paljusus · Repertuaariteatrite kõrval on üha enam vabatruppe ja projektiteatreid · Tsensuuripiirangud puuduvad, kuid piirab raha · Üha enam võetakse kasutusele nn leitud mängupaiku · Külalislavastajad ja näitlejad, vähem püsiseoseid kindla trupiga · Festivalid, kontaktid, loomingulised mõjutused Uute teatrite sünd:
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
