Juhan Liivi aastaajad
---
Eemal meie akna kohal
valendab üks söödike,
kullalise päikse paistel
ise kulla sarnane.
("Sööt")
---
Oh kanarbik, oh lilleke,
Nii kõle, kõle sügise!
Nii väsinud, nii kurb on meel,
Sa pehmelt, õrnalt õitsed veel,
Oh lilleke!
Oh kanarbik, oh lilleke,
Mind kurbus rõhub rängasti:
sääl arm, sääl surm, sääl sügise-
su silm nii tavasinine-
oh lilleke!
(,,Oh kanarbik, oh lilleke")
Talv
Mänd praksateleb külma käes,
kuusk naksub, unes väriseb...
Õhk kristallisid piserdab,
koit idas veripunane...
Lehk põhjast tuleleil on see!
Loom koiduvalgel kisendab!
Hunt, põder, metskits ägavad
ja päiksetõusu ootavad.
Kord-korralt külm, ta plaksatab,
mets härmatises surnuvaik...
Koit idas veripunane...