Arvutite protsessorid
välismälusid (tavaliselt digitaalsed magnetlintkassetid), väiksemate andmehulkade säilitamiseks ja
transportimiseks aga diskettmälu (floppi-disk).
Kõigi nende erineva suuruse ja töökiirusega mäluseadmete koostöö parandamiseks on välja arendatud
mäluarhitektuur, mille aluseks on cache, eesti keeles peitmälu ehk vahemälu. Sõna “cache” pärineb prantsuse
keelest, kus ta tähendab peidukohta, siit ka peitmälu nimetus (tavaprogrammeerija jaoks on ta peidetud, varjatud).
Peitmälu tööpõhimõte rajaneb asjaolul, et arvuti opereerib korduvalt samade käskudega ja manipuleerib
korduvalt põhimälus samas kohas asuvate andmetega. Kui eeldada, et neid korduvalt kasutatavaid käske ja
andmeid loetakse põhimälust vaid üks kord ja seejärel pöördutakse nende poole ainult palju kiiremasse vahemällu,
siis saavutatakse üldise töökiiruse oluline kasv. Vahemälu ülesehitust selgitab järgmine joonis.