Aleksander Puškin "Jevgeni Onegin"
räägiks, ning ütleb, et Onegini au ei tohiks seda lubada. Niisiis, kui Onegin räägiks või
pilkaks Tatjanat, oleks mees ise kombetu ja rikuks oma au.
Onegin ei kirjuta Tatjanale vastu, kuid räägib temaga mõisa aias. Onegin ütleb neiule
viisakalt ära ja hoiatab, et iga teine ei pruugiks sugugi nii mõistvalt sellisesse lapselikku
kombetusse tunnetepuhangusse suhtuda. Onegin ütleb, et ei taha veel abielluda, kuid kui
tahaks, siis abielluks ta küll Tatjanga.
Onegini kiri Tatjanale
Onegin kirjutab Tatjanale kirja, mis muidu oleks just kui tavaline ja kombekas, kuid seda
vaid juhul, kui Tatjana poleks abielus. Kirjas avaldab Onegin kirglikult armastust ja
kahetseb, et ei olnud Tatjanaga kohe abiellunud. Mees kirjutab oma suurest armastusest,
kuid tõdeb ka ise, et nendevaheline suhe ei saa ilmselt kunagi teoks.
Tatjana ei vasta Oneginile, kuid nad kohtuvad ja Tatjana räägib mehele, et armastab teda,