harvemini punakas. Paljud Lõuna-Eesti järved on aga pruuniveelised. Seal ei näe oma varbaid ei ka juhul, kui olla vees vaid poole põlveni. Niisugune vähene läbipaistvus on tingitud humiinainetest, mis ei kujuta tervisele mingit ohtu. Veeõitsenguid võivad põhjustada ka teiste vetikarühmade liigid. Ainult pehmeveelistes pruuni tooni järvedes, harvem ka heledaveelistes, ajendab aastast aastasse korduvaid vohanguid rafidofüütide rühma kuuluv tativetikas Gonyostomum semen (#). Kokkupuutel paiskab tema rakk tühjaks kogu oma sisu, ise seejuures hukkudes. Suplejad võivad selle ennasthävitava tegevuse tagajärgi tunda oma kehal, kui libistavad pärast ujumist käega üle naha. Mingeid tervisekahjustusi see lima ei põhjusta, pigem vaid ebameeldivusi. Tativetika vohangud seostatakse nende vetikate võimega varuda rakkudesse toitesoolasid, peamiselt fosforit
· Iseloomustab mineraalse süsiniku hulka vees (soolajärved aafrikas...) Hapestumise mõju elustikule: · Fütoplanktonis asenduvad väikesed vormid suurematega · Enamus vetikaid kasutab fotosünteesil süsiniku allikana HCO3- iooni. Võime kasutada vaba CO2 või karbonaatiooni on vähestel vetikarühmadel. · Vete hapestumisel (happevihmad) muutub vetikakoosluse liigiline koosseis. Võimust võtab tativetikas. Biomass langeb - läbipaistvus suureneb (vesi katsudes libe, limane). Levib kergelt pruunides vetes, happelises ja org aine rikkas. · Kaovad vesikirbulised (ei suuda koorikut moodustada, see on kala põhitoit) · Kõrgem taimestik (luga - Juncus) ja turbasamblad pääsevad võimule 5 · Kaovad vähid jt. vähilaadsed, limused, kalad (angerjas kõige taluvam nii soolsuse kui happe suhtes) paljud putukavastsed
annaabi.ee 
