Sellepeale otsustasid Tatika vanemad sealt piirkonnast ära kolida. Järgmisel päeval, kui Vesipruul on ennast sisse seadnud, läheb ta oma luuletuste jaoks paberit ostma. Tagasiteel astub Vesipruul läbi trahterist. Ta võtab viina ja jääb purju. Koju jõudnult leiab ta koduväravast Tatika, kes on sama purjus kui Vesipruul. Vesipruul otsustab Tatikat mitte uulitsale jätta ning veab ta tuppa. Vesipruuli voodi asub avatud akna all. Kui Vesipruul Tatikaga voodisse astub, kukub Tatikas läbi akna õue. Vesipruul on unustanud oma paberirulli õue ja läheb sellele järgi. Õue astudes silmab ta Tatikat, kes on taas pikali akna all murul. Ta veab Tatika uuesti tuppa ja seob oma külge kinni, kartuses, et viimane jälle ära kaob. Hommikul ärkasid Tatikas ja Vesipruul üles ja hakkasid rääkima. Nad jõid viskit ja tegid teineteisele selgeks, kui mõttetud nad on. Tatikas tormas välja ning läks koju.
,,leiutaja." Näiteks leiutas ta masina, mis pidi liikuma maal, vees ja õhus. Siis valmistas ta veel sellise masina, mis pidi tegema kivist lihatüki. Loomulikult olid need leiutised mõttetud ja teostamatud. Jaan Tatikas aga ise arvas, et ta on väljavalitu, sest juba sündides erines ta teistest selle pooles, et tal puudus pöial ehk teisisõnu - tal oli neli sõrme. Teine mees, nimega Salomon Vesipruul oli, ,,maailmakuulus luuletaja ja kirjanik." Ta oli selles suhtes Tatikaga sarnane, et ta tegi luuletusi või jutte, kuid kunagi ei õnnestunud ükski neist. Sarnased olid nad veel selle poolest, et nad mõlemad arvasid, et on maailmakuulsad. Luuletamas käis Salomon Vesipruul puu otsas, kus tal oli isegi mingi majataoline asi meisterdatud. Seal ta istus ja ootas, millal tal vaim peale tuleb. Need kaks veidrikku ei olnud just parimad sõbrad. Pidevalt oli neil omavahel klaarimist ja õiendamist. Näiteks ükskord loopisid nad üle aia edasi- tagasi surnud
annaabi.ee 
