Nimetu
ulatuslikum on see üliõhuke kiht. Juhtides läätsele monokromaatilise valguse, näeme
kokkupuutepunkti ümbruses vaheldumisi tumedaid ja heledaid kontsentrilisi rõngaid. Neid
nimetataksegi Newtoni rõngasteks. Valge valguse korral tekivad mitmevärvilised rõngad.
Nähtuse lähemaks seletamiseks kasutame joonist 35. Sellel kujutatud lääts on väikese
kõverusraadiusega ega vasta katsetingimustele, kuid kiirte käigu vaatlemiseks on selline
süsteem mugavam. Langegu tasakumerale läätsele pinnanormaali suunas monokromaatne
kiirtekimp, millest joonisel on näidatud vaid üks, punkti B langev kiir. Osa valgusest
peegeldub punktist B tagasi, osa aga läbib õhuvahe ning langeb klaasplaadile punktis C.
Siin jaguneb kiir jällegi kaheks: osa murdub klaasplaati, teine osa aga peegeldub läätse
suunas tagasi. Kui õhuvahe läätse ja plaadi vahel on väike, siis on punktidest B ja C
peegeldunud lained koherentsed ja nende liitumisel tekib interferentspilt. Arvestades, et
annaabi.ee 
