"Kividest rannal ja meie õnnest"
panemata. Võib-olla oleks see välistanud vähemalt osaliselt sellise hiidhunniku tekke
nagu praegu Vana-Jüri otsas.
Ja kui juba midagi oli kokku kantud, siis hakati kive järjest juurde tooma. Meri murrutas
randa ja järjest enam kukkus kalda pealt merre puid. Kindlasti ei ole Käsmu neeme
idaranna selle koha erosioonis süüdi vaid kivide ärakorjamine, kuid ikkagi iga kivi
hoiab kinni tükikest randa ja kaitseb seda.
Ajaloolasel Enn Tarvelil on õigus: selles kohas pole kivihunnikul kultuuriloolist väärtust.
Oleks olnud Palganeeme kivihunnikul.
Kas tõesti oleneb meie õnn sellest, et punnitame igaüks jõudu mööda kivi rannalt
kusagile hunnikusse? Võib-olla oleks toredam tulla igal aastal samasse randa, istuda
samale kivile, mida ollakse harjunud samas kohas nägema, ja lainehääli kuulates mõelda,
mis on õnn.
Olen giidina Eestis ringi rännates kahjuks pidanud nägema, kuidas sellised üritused