Riigikaitse küsimused sõjaajaloost
vabadest relvakandmisvõimelistest meestest, kes kutsuti konkreetseks
sõjaliseks operatsiooniks iga kord eraldi kokku, mitte aga
elukutselistest sõjameestest, kellel oleks hea väljaõpe ja kogemused.
Eesti ühiskond ei olnud piisavalt sel ajal veel piisavalt tootlik ega
jõukas, et võimaldada elukutseliste sõjameeste kihi teket.
2) Halvem varustus - Sõdalased olid relvastatud
lähivõitlusrelvadega (mõõgad, sõjakirved ehk tarpid ja piigid) ja
viskerelvadega (vibud ja nooled, ling, tapper, viskeoda) ning tulid
vastavalt jõukusele sõtta kas jala või ratsa. Ratsaväe osatähtsus oli
väike, kuna siinsed hobused ei olnud sõdimiseks sobivad, samuti
eeldas ratsa sõdimine pidevat harjutamist. Eestlaste jaoks olid
hobused eelkõige transpordivahendiks - sõtta sõideti ratsa, aga
võitluseks enamasti jalastuti ehk tuldi sadulast maha.
annaabi.ee 
