Jäälind
Pärast pesitsusaja lõppu hajub osa asurkonnast teistele läbipaistva pinnakihiga veekogudele:
esmalt vanalinnud, hiljem noored, uidates ka mere ja suurte järvede ääres. Viimaseid isendeid
nähakse novembrikuu jooksul, harvem detsembriski; üksikud viibivad jäävabade
kiirevooluliste jõgede ääres kogu talve.
Neid võib talve veetmas leida ka allikalistel, sealhulgas metsavahelistel kraavidel. 1976. aasta
jaanuaris saadi teateid kokku 30 meil talvitava isendi kohta. Kuna kalad hoiduvad talvel
tavaliselt sügavamale kui suvel, siis on sööstsukeldumisega saaki tabaval jäälinnul raskevõitu
toitu hankida ja karmima pakase korral võib mõnigi talvitama jäänu nälja ja külmumise tõttu
hukkuda. 1939/40. aasta eriti külma talve järelmina hukkus liigi Eestis juba üsna arvukaks
muutunud asurkonnast enamik; arvatavasti leidis see katastroof enamjaolt aset lõunapoolsetes
talvituspaikades: ka Kesk-Euroopas kattusid tollal jõed jääga
annaabi.ee 
