K. Ehin „Viimane Monogaamlane“(2011)
Suurt algustähte
kasutatakse täpselt nii kuidas juhtub (juhuslik). Luulekogu on illustreeritud
piltidega.
Teoses on kasutatud kõikvõimalikke kujundeid ning sõnamänge:
1) Isikustamine: Tuisk matab jälje
Lumehanged varjutavad päikest
Mõtted süttivad
Aeg magab
Silmad naeravad valusalt
2) Epiteedid: Lumivalge taevas
Süsimust kuu
Talvevalge liblikas
3) Võrdlused: Pilk on vaba ja vana nagu ilmamaa
+ näited luuletustest (lk 18, 76)
Minule teos üldiselt meeldis, kuigi mõned luuletused olid liiga
muinasjutulikud ning kunstlikud ning seetõttu oli mõnele luuletusele vaja
pühendada rohkem aega, et sisu endale lahti mõtestada. Pisut häiris ka
liigne kujundite küllus.
annaabi.ee 
