Usul oli keskaja inimese elus väga tähtis koht
ja loodusolude eest vastutab Jumal. Selleks, et Jumal säästaks inimesi halvast
ilmast ja karistaks pattude eest, asutasid inimesed kirikuid, et palvetada Jumala
poole ja paluda armu. Usuti, et ku ise elasid oma elu hästi ja käitusid kiriku
õpetuse järgi, pääsesid sa pärast surma taevariiki, aga kui elasid halvasti, pidid
leppima põrguga.
Kirikutel olid oma õpetused, mille järgi pidid inimesed käituma. Kõikidele
inimestele kehtisid kiriklikud õpetused võrdselt. Kirik arvestas ka talupoegadeg
põllutöödega, pannes kirikupühad neile vähen töörohketele päevadele. Mida
rohkem aega edasi läks, seda uhkemaks muutusid kirikud, sellega tänati Jumalat
ja väljendati oma usku. Neid inimesi, kes kiriku õpetust ei täitnud ja Jumalasse
ei uskunud nimetati ketseriteks. Kui mõni ketser avastati, püüti teda ümber
veenda. Kui see ei õnnestunud, visati inimene kirikust välja. See tavaliselt
toimis, sest keegi ei tahtnud põleda põrgus. Selleks, et kirikusse tagasi saada pidi
annaabi.ee 
