eespool, et kool ongi lastele ja noortele erinevuse näitamise koht, võib siiski õpilastele selgeks teha, kui ta sellest ise aru ei saa, et paljastav riietus ei ole kõige parem valik. Pole vaja kohe konservatiivseteks muutuda ja koolivormi sisse tuua. Veel üks väga hea põhjus miks koolivormi ei kanta on selle hind, mis mõndadele on ülejõu käiv. Summat pole vaja nimetada, eks igaüks ise teab palju ta selle eest välja käib. Ja kui siis selgub, et koolivorm ei sobi, on siis taljel liiga kitsas või rinnus liiga lai, siis tuleb see veel ümber teha ja ehk isegi mitu korda. Sellepärast kasutavadki paljud õpilased alternatiivi varianti ning ostavad omale poesti samasugust värvi pluusi, aga vastavalt oma kehale. Nii ei saa keegi midagi öelda, sest värvid on ju samad ja vorm ka. Öeldakse veel, et koolivorm tõstab kooli mainet ja ka koolivaimu. Ei tea kuidas selle mainega on, kui õpilane ei tunne oma kooli üle uhkust
kui staatuse sümbol või pangaarve suuruse näitaja. Kui optimistlike 1960-ndaid esindasid 1 muretult elu nautivad hipid, siis 1970-ndail tõusid esiplaanile anarhistlikud punkarid loosungiga ’Ei mingit tulevikku’ Naiste kleidimood oli mitmekesine nii dekoorilt kui ka mahtudelt. Kleidi taljejoon tõusis teinekord rinna alla või kadus sootuks, et siis jälle saada taljel vööga rõhutatuks. Mahulise maksikleidi muutsid naised teatraalseiks, kohevateks ja kihilisteks. Võidukäiku alustas ka trikotaaž. Eriti luksuslikke kudumeid on aastakümneid loonud Missoni moemaja. Missoni looming on erakordselt värvirõõmus ja omanäoline, käekirja omapäraks värvide sujuvad üleminekud ja siksakilised joonemängud. Alates 1970-ndatest muutus teksamood omamoodi klassikaks – pükste kõrvale tulid
annaabi.ee 
