Leib on toidu ema
uuemal ajal alati enam selle tähendusele: "tehakse nii nagu vanaemad tegid". Mõnel pool
musutati leibasid ka ahjupanemisel: leiba ahju pannes tehti mokkadega musutamise häält, siis
pidanud leivad hästi kerkima. Kui leivad ahju pandud, hakati mõtlema, et need kenasti kerkiks.
Lapsi tõsteti ahjusuu ees yles, anti neile musu ja öeldi "Tõuse, tõuse kakuke, kasva kasva,
lapsuke!"
Kui leivad ahjus, ei tohi keerata selga ahjuukse poole leivad võivad jääda taignased.
Ahjusuu ees midagi ebaviisakat teha (peeretamine, halvad sõnad) ei tohi: leivad lähevad ahjus
lõhki, tulevat kyyr selga.
Leiva segamisest kuni ahju panekuni tehtud vigade eest oli tasuks lõhki kypsend leib. Seda aga
ei ole peetud heaks märgiks. Olenevalt, kas pragu oli risti, pikuti või mõnd teist moodi,
ennustati pere lagunemist, kellegi lahkumist, surma või ka syndi.
Ahjus ei tohtinud leiba noaga torkida, et vaadata, kas leib kyps. Kui väiksem leib tuli ahjust
annaabi.ee 
