ÕHUSAASTE MÕJU UURIMINE PUUDE KASVULE KIRDE EESTI RABADES
heitkoguse 92-95% võrra (Maasikmets 2004: 101).
Keevkihtkatelde omapäraks on, et koldest lahkuva põlemisgaasid ja tuhaosakesed
suunduvad separaatorisse, kus mõõtmetelt ja massilt suuremad tuhaosakesed välja
separeeritakse ja suunatakse tagasi koldesse. Nii võimaldatakse teatud osa lendtuha
kinnipüüdmine ja selle lõplik väljumine koldest põhjatuhana ehk siis tuhana, mis hiljem
ladestatakse. Tolmpõletuskateldes aga väljuvad koos põlemisgaasiga need tahkosakesed,
mille hõljumiskiirus on väiksem kui gaasi kiirus. Need osad, aga mis on suuremad
langevad raskus- või tsentrifugaaljõu toimel kolde põhja, mis näitab, et
tolmpõletuskateldes puudub otsene regulatsioon välja heidetavate tuhaosakeste suuruse
kohta. Tolmpõletuskatelde üheks puuduseks ongi see, et heitgaasid sisaldavad palju
tahkeid osakesi. Viimast saab pidada ka üheks keevkihtkatelde eeliseks tolmpõletuskatelde
ees (Laja 2005: 8-10).