Caspar David Friedrich
Vanemaks saades, maalis Friedrich rohkem õlimaale. Mõned kunstiajaloolased seostavad
seda muutust Friedrichi naise Caroline Bommeriga.
Arvatakse, et kunstnik lisas oma maastikele rohkem figuure kui varem, sest ta mõistis
inimelu, perekonna ja sõprade olulisust. Tavaliselt morn Friedrich jätkas maalimist uue
avastatud õnnetundega. Kunstniku palett muutub kirevamaks.
Olenemata tehnikast, kasutas Friedrich tihti oma töödes rückenfigur’it ehk inimest
tagantvaatest, kes mõtiskleb avalduva vaate üle. Selline tehnika annab vaatlejale võimaluse
näha sama vaatepilti ning jagada kogemust figuuriga.
Hilisematel aastatel keskendusid Friedrichi maalid surmale. Kunstniku õnnetunne kadus
peagi, kui ta sattus n-ö sõltuvusse surmajärgsest elust. Tema stiil näitab ülevoolavat
üksildustunnet ja tundub nagu lapsepõlve melanhoolia on tulnud tagasi teda kummitama.