Essee "Minna midagi nõudmata udu hõbedast kingis..." (Kersti Merilaas-Sang)
et unistustes ununesid mõned pisi- või suured asjad, mis irreaalsete kujutelmade täitudes need
rikkusid.
Unistas Ilme vabadusest ja sai, mida tahtis, aga oli see siis pääsemine? Ei, hoopis hullemaks
läks tema lugu, sest selle vabaduse hinnaks oli pht või teistmoodi oma lastest, mehest ja
hingerahust ilmajäämine. Mis oli tema jaoks hullem, piinamine ülekuulamistel või teadmine,
et poeg ootab teda tagasi, ta on lubanud minna, aga ei lähe mitte kunagi?
Taavigi tundis pärast vanglast põgenemist, et on kätte võidelnud vabaduse, aga nagu selgus,
oli see üksnes veidi laiemate piiridega vangla. Mida tunis tema, teades, et on ohverdanud ja
hüljanud oma poja? Oma mõtete vanglast tal pääsu ei olnud ei ole kellelgi.
Pole kerge käia kuhugi jõudmata, magada siniste seinade vahel, pole kerge oma koormat ei
jagada ega ka endas hoida kerge on vaid unistada.