ELU HAMMASRATASTE VAHEL
Minul on homme eksam. (Kareva 1990:28)
Unes nähtu seosed jäävad nõrgaks, (Bristol 2012: 44)
ööst öösse teeb mõte
ühesuguseid piinavaid ringe.
Ma kardan mis tuleb siis, (Kareva 1990: 28)
kui midagi enam ei tule.
Surm piilub põõsa tagant, (Bristol 2012: 61)
täna ei ole mul talle midagi anda.
Annaksin kah aga hing läheb haledaks, (Kareva 1990: 13)
ah las ta siis lõugab kui tahab.
Vingumist ei jõua ära kuulata. (Bristol 2012: 57)
Kui kehadel on aeg rääkida, (Bristol 2012: 49)
taandugu sõnad.
Maailm, ta naeris mu viha, (Liiv 1998: 71)
mu edevust naeris ta.
Ainus asi ette heita (Kareva 1990:53)
kaheks murtud elulugu (Bristol 2012: 41)
haisvate prügikastide vahel. (Kareva 1990: 55)
Veel praegugi käime seal maailmale näkku sülitamas.
Kord olen riigi abi (Liiv 1998: 70)
ma endal otsind.
Ja kerjanud, et aastate kaupa, (Liiv 1998:70)
ei vastuseks sõnagi.
Ei ole midagi hoida, (Kareva 1990:46)
püüelda millegi poole.
Isegi hea kange Belgia õlu (Bristol 2012: 55)
annaabi.ee 
