Vajad kellegagi rÀÀkida?
KĂŒsi julgelt abi LasteAbi
Ega pea pole prĂŒgikast! TĂ”sta enda Ă”ppeedukust ja Ă”pi targalt. Telli VIP ja lae alla pĂ€ris inimeste tehtu Ă”ppematerjale LOE EDASI Sulge

Voldemar Panso

1920-1977
Voldemar Panso (30. november 1920 Tomsk, Tomski kubermang – 27. detsember 1977 Tallinn) oli eesti lavastaja, nĂ€itleja, teatripedagoog ja teatriteadlane. Tema isa oli leidur Hans Panso[1]. Panso lĂ”petas aastal 1941 Tallinna Konservatooriumi Lavakunsti Kooli ja Moskvas Teatriinstituudi (GITIS) (1955) (juhendajad A. Popov ja Marija Knebel), oli 1958–1965 GITIS-es aspirantuuris (aastast 1965 kunstiteaduste kandidaat). Ta töötas Draamateatris nĂ€itlejana (1941–50) ja hiljem lavastajana, 1965. aastast Noorsooteatri ja 1970. aastast Draamateatri peanĂ€itejuhina. 1957. aastast surmani juhatas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrit, mille ta ise rajas. Panso lavastused olid fantaasiarikkad ja uudsed, nĂ€iteks Juhan Smuuli "Lea" ja "Kihnu JĂ”nn" ning Frederick Loewe' "Minu veetlev leedi". Ta tegi silmapaistvaid lavastusi oma dramatiseeringuist, nĂ€iteks "Inimene ja jumal" ning "Inimene ja inimene" A. H. Tammsaare "TĂ”e ja Ă”iguse" pĂ”hjal, Oskar Lutsu "Kevade", Maksim Gorki "Ema" ja Aleksis Kivi "TĂ€na mĂ€ngime "Seitset venda"". Panso mĂ€ngis ka filmides. Ta on avaldanud huvitavaid reisilugusid, humoorikaid vesteid, inimestesse sĂŒveneva paeluva portreeraamatu "Portreed minus ja minu ĂŒmber" ja teatrialase teose "Töö ja talent nĂ€itleja loomingus" (1965).





Leidsid vea? Saada meile kiri


Sellel veebilehel kasutatakse kĂŒpsiseid. Kasutamist jĂ€tkates nĂ”ustute kĂŒpsiste ja veebilehe ĂŒldtingimustega NĂ”ustun