1920-1977
Voldemar Panso (30. november 1920 Tomsk, Tomski kubermang â 27. detsember 1977 Tallinn) oli eesti lavastaja, nĂ€itleja, teatripedagoog ja teatriteadlane.
Tema isa oli leidur Hans Panso[1].
Panso lĂ”petas aastal 1941 Tallinna Konservatooriumi Lavakunsti Kooli ja Moskvas Teatriinstituudi (GITIS) (1955) (juhendajad A. Popov ja Marija Knebel), oli 1958â1965 GITIS-es aspirantuuris (aastast 1965 kunstiteaduste kandidaat).
Ta töötas Draamateatris nĂ€itlejana (1941â50) ja hiljem lavastajana, 1965. aastast Noorsooteatri ja 1970. aastast Draamateatri peanĂ€itejuhina.
1957. aastast surmani juhatas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrit, mille ta ise rajas.
Panso lavastused olid fantaasiarikkad ja uudsed, nÀiteks Juhan Smuuli "Lea" ja "Kihnu JÔnn" ning Frederick Loewe' "Minu veetlev leedi". Ta tegi silmapaistvaid lavastusi oma dramatiseeringuist, nÀiteks "Inimene ja jumal" ning "Inimene ja inimene" A. H. Tammsaare "TÔe ja Ôiguse" pÔhjal, Oskar Lutsu "Kevade", Maksim Gorki "Ema" ja Aleksis Kivi "TÀna mÀngime "Seitset venda"".
Panso mĂ€ngis ka filmides. Ta on avaldanud huvitavaid reisilugusid, humoorikaid vesteid, inimestesse sĂŒveneva paeluva portreeraamatu "Portreed minus ja minu ĂŒmber" ja teatrialase teose "Töö ja talent nĂ€itleja loomingus" (1965).