on tähelepanuväärsemad lahustunud ained glükoos ja plasmavalgud. Suspensioonid on vedelikud, mis sisaldavad neis hajusalt jaotunud aineosakesi, mis neist seismisel välja sadenevad. Kuigi erütrotsüüte (punaseid vererakke) ei saa käsitleda lihtsalt aine- osakestena, on veri tervikuna siiski vaadeldav suspensioonina – seismisel sadenevad vererakud temast välja. Analoogiliselt suspensioonidega on ka kolloidid vedelikud, mis sisaldavad neis hajusalt jaotunud, kuid tegelikult lahustumatuid aineosakesi. Erinevalt suspensioonidest ei sadene need aineosakesed vedelikust aga seismisel välja. Tüüpilist kolloidsüsteemi kujutab endast tsütoplasma – põhiosas segu veest ja hulgast erinevatest valkudest. Vee tähelepanuväärsed lahustiomadused teevad temast ühtlasi ideaalse reaktsioonikeskkonna
Hästidispergeeritud süsteeme nimetatakse kolloidideks (osakesed alla 100 nm). Kolloidid peegeldavad ja hajutavad valgust (Tyndalli efekt). Kolloidosakesed on elektriliselt laetud. See laeng tuleneb laetud gruppidest osakese pinnal ja vastupidise laenguga ioonide adsorptsioonist ümbritsevast dispergeerivast keskkonnast. Nii moodustub elektriline kaksikkiht tagamaks summaarset neutraalsust. Kui dispergeeritud aine osakesed on piisavalt suured eraldamaks neid filtrimisega, siis on tegu suspensioonidega. Mida ma pean oskama: 1) tõlgendada ja ennustada lähtuvalt aine valemist tema füüsikalisi omadusi, 2) teha arvutusi ideaalgaasi võrrandi abil, 3) teha arvutusi lahuse kontsentratsioonidega, 4) eristada kolloide ja tõelisi lahuseid. 5) hinnata kontsentratsioonist tulenevaid vesilahuste keemis- ja sulamispunktide muutusi. Kasulikke seoseid: MW (molekulmass, a.m.ü.), siit GMW (aine hulk molekulmassile
annaabi.ee 
