"Hamlet" - kas lugu maailma või Hamleti hullusest?
unustama kättemaksu nimel Opheliat ja ema, ei leiagi lugeja vastust. Ometi on just sellised
näiliselt ebaolulised olukorrad indikaatoriks tema käitumismudeli määramisel.
Printsi monoloogid olid tõestuseks sellele, et ta tema ainsaks ,,kohtunikuks" oli ta ise. Ikka ja
jälle laitis ta omaenda oskamatust mõtteid ellu viia, kui oleks pidanud vahest kahetsema
hoopis juba tehtut: Poloniuse tapmist, Rosencratzi ja Guildensterni surmasaatmist või Ophelia
hülgamist. Kuid need teod taandusid tema äärmusliku loomuse ees pisiasjadeks. Hamlet
tegeles ju ,,suurte asjadega", ta oli justkui romantiline sangar, kes sammus kõiki tõkestusi
trotsides oma õilsa eesmärgi poole. See ,,üllas" talitlusviis oligi minu arvates tema hulluse
kõige ehtsamaks ilminguks.
Kindlasti teeb Hamleti mõistmise keerulisemaks asjaolu, et ta teatud seikadel ka mängis hullu.
annaabi.ee 
