M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
ükski hääl ei ulatunud tema kuulatavasse kõrva, ainult maja teisel korral langes ähmane
küünlavalgus ühe akna eesriidele. Kas pühapaik oli seal? Ta ronis üle aia ja puges vargsi läbi
põõsaste selle akna alla. Kaua ja liigutatult vaatas ta selle poole üles; siis heitis ta akna alla
selili maha, käed risti rinnal, hoides oma armetut närbunud õiekest. Nii tahtis ta surra --
väljas
külmas maailmas, ühegi varjuta tema kodutu pea köhal; ükski sõbralik käsi ei pühi surmahigi
ta
laubalt,
26
ükski armastav nägu ei kummardu kaastundlikult tema kohale, kui suur surmaheitlus algab. Ja
nii näeb tema teda, kui ta vaatab välja rõõmsasse hommikusse, -- ja oh, kas valab ta ainsatki
pisarat tema vaesele elutule kehale, kas ta rinnast tõuseb ühtegi tasast ohet, kui ta näeb, et
rõõmus noor elu on nii julmalt hävitatud, nii enneaegselt maha niidetud? . . .
Aken avanes; teenija ebakõlaline hääl rüvetas pühalikku rahu ja -veejuga ujutas üle