Stringiteooria
kvantmehaanikat ja gravitatsiooni (st üldrelatiivsusteooriat) koos kasutada.
Selline lahendus asjale toob aga superstringiteooriasse vähemalt 10-mõõtmelise aegruumi
(niisiis ei ole tegemist mitte igapäevase 4-mõõtmelise aegruumiga, milles on ainult kolm
ruumimõõdet ja üks ajamõõde, vaid ühele ajamõõtmele lisandunud vähemalt üheksa
ruumimõõdet). Mõtte, et Universumil võib olla rohkem kui 3 ruumimõõdet, esitasid juba
viiskümmend aastat enne superstringiteooriat, st 1920ndatel, poola füüsik Theodor Kaluza ja
rootsi füüsik Oskar Klein. Kaluza ja Klein olid omal ajal püüdnud luua gravitatsioonilist ja
elektromagnetilist interaktsiooni ühendavat teooriat, milles oli tegemist 5-dimensionaalse
aegruumiga. Kuigi see ühendamine ebaõnnestus, võeti 1980ndatel Kaluza-Kleini teoorias
esinenud mõte superstringiteooria loomisel taas kasutusele.
10-mõõtmeline aegruum on vajalik superstringiteooria lihtsaima variandi korral,
annaabi.ee 
