Eespere Andres lähtub sulastega suheldes ligimesearmastusest. Ta saab aru sellest, et teenijad on töötegemise tarvilikud abistajad ja on neile tänulik. Ka Krõõt ja hiljem ka Mari suhtuvad alamatesse heasoovlikult. Andrese head suhtumist väljendab hästi aeg, kui Krõõt on surnud ning Eesperre on vaja uut perenaist. Andres ei soovinud uut perenaist otsidagi, vaid tahtis enda tallu perenaiseks head ja rõõmsameelset teenijatüdruk Marit. Oru Pearu suhtus oma sulastesse ja teenijatesse üleolevalt ning halvasti. Seda kirjeldab olukord, kui Pearu tappis ülekohtuselt karjapoiss Mardi koera. Kuni Krõõda surmani oli Andres õnnelik, sest Krõõt oli niivõrd hea inimene, et isegi raske töö möödus lõbusalt. Andrese ja Krõõda vahelised suhted olid head, kuigi ka neil tuli vahest ette väikseid tülisid. Pärast Krõõda surma muutus Andres tõsiseks ning pärast Mariga abiellumist oli Vargamäel eesmärgiks vaid töö
tagajärg, sest nad nägid, milliseks Vargamäe muutis isa, ja ei soovinud endale sama saatust. Seega sai Andres oma unistuste luhtumises süüdistada vaid iseennast. Kassiaru Jaska ja Hundipalu Tiit - Jaska oli ja Tiit inteligent. Mehed ei saanud samuti hästi läbi. Mõlemad väärtustasid erinevaid asju Peremehe ja sulased - Andrese sai enda sulastega hästi läbi, kohtles neid võrdselt ja vahel tegi neist rohkem tööd. Pearu aga suhtus sulastesse üleolevalt Andres ja Krõõt - esimese tütre sünd mõjus suhtele halvasti. Andres soovis siiski poega. Järgnes veel kaks tütart. Ta süüdistas selles Krõõta. Kui Krõõt ootas neljandat last ei tundnud enam Andres huvi ei Krõõdast, lastest ega sündivast lapsest. Kui Krõõt sünnitas viimasena poja ei olnud tal enam jaksu edasi elada. Peale Krõõda kaotamist tunneb Andres ennast süüdi. Krõõt oli Vargamäel päike, kui ta eel elus oli oli Vargamäel armastust ja lootist.
annaabi.ee 
