Kirjand Emata lapsed
Seejärel lebas ema oimetuna. Isa pildus ebamoraalset kõnepruuki ukse suunas
liikudes ja lõi pauguga ukse kinni. See oli minu perekonna viimane
koosviibimise õhtu. Ei magustoitu, ei multifilme, mäletan viinapudelit ja
kartulikoori.
Elasime emaga kahekesi. Sain just viie aastaseks. Pärast isa lahkumist muutus
olukord: tundsin täisväärtuslikku õnne, sest ema ei joonud ja isa polnud kodus
märatsemas. Ema tegi süüa ja toad olid puhtad. Ainuke viga oli suitsuvingune
tuba, aga nüüd olid vähemalt aknad lahti. Ema leidis töö ja mulle koha
lasteaeda. Alguses ma natuke pelgasin,kuid mulle väga meeldis seal.
Kasvatajad olid helded ja mängukaaslased sõbralikud,keegi ei norinud.
Üks kord koju tulles leidsin laua pealt kirja,milles kirjutati, et emme tuleb
homme, ole tubli laps ja pese nõud ära. Saabus hommik, aga kedagi ei tulnudki.
Varsti kuulsin koputust ning rutates jooksin avama. Võõrast nägu nähes pidin
annaabi.ee 
