see täiesti arusaadav. Süzee oli väga omapärane. Kujutati nagu salapära kahe maailma vahel- tantsijate ning lauljate. Tantsijad hakkasid lauljates huvituma ning tahtsid nendega suhelda. Lõpuks lauljad ning tantsijas sulandusid ning muutusid kui üheks kauniks, armsaks pereks. Hästi armas ning lihtne sisu. Lõppes ameerikaliku ,,happy ending"-uga. Etendus ise oli väga nauditav. Miinuspooleks võib tuua vaid saali, kus etendus toimus. Ruum oli suitsuvingu täis ning jättis veidi räpase mulje. Samuti oli ruum veidi ülerarahvastatud, mis üldmuljelt pisut plusse maha võttis. Mulle meeldis, et ei tulnud poole kontserdi möödudes tüdimust või väsimust, mis tihti teatris käies võib tulla. Samas ei olnud etendus ka pikk vaid umbes kolmveerand tundi, kuid siiski väga meeleolukas. Üldiselt oli etendus väga hea. Seesugust muusikat ei kuule tiht ja see oli hea vaheldus. Illustreerival pildil on näha osaliste kostüümid
palju erinevaid tehnikaid, on nende põhimõte kõikidel üks - hakata märkama hetki, kui negatiivne või meid kahjustav mõte kerkib, et selle mõtlemine siis katkestada ja/või asendada positiivsega. Kõlab lihtsalt, eks? Aga kuidas on asi praktikas? Ja miks üldse oleks vaja mõtteid märkama hakata? Kujuta ette, et sa elad vanemat sorti majas, mida köetakse ahjuga. Sul on toas kaks ahju - üks on uus ja korralik, mis annab kiiresti ja väga palju sooja, teine aga vana ja armetu, mis ajab suitsuvingu tuppa ja sooja ka eriti ei anna, sest on aastatega hõredaks jäänud. Sa lähed igal õhtul koju ja sul on valik, kumba ahju kütma hakata. Sul on võimalus kütta vana ahju, kuigi TEAD, et sellest eriti sooja ei saa ning see tekitab sulle ainult probleeme (vingugaasi), või otsustad sa kütta uut ahju, mida tehes on sul 15 minuti pärast mõnus ja soe olla. Kumma sa valiksid? Samasuguse otsuse peame langetama oma mõtlemise kohta igal hetkel. Meie peas on
annaabi.ee 
