Villem Grünthal-Ridala luuletused
tundmatut puhmastes huljub ja pelgub. aurudena tõustes üles. õhkudes sula metalli sarna;
Midagi helendab, helgib ja tuikab Läigid selge lätte silmas, Mis, kahvatades, raugevad, kustuvad
kaugete kinkude takka, käid maaaluses maailmas, kui kütismaadel, ruskesse loomusse,
kaugete metsade takka üle kivi, üle rüha, kesk sinkjastuhkrut suitsuvinet,
midagi kutsub ja hüüab ja huikab. tasahilju ehk kesk müha. auravad, ilmatu suured tunglad.
Südames midagi salaja tärkab, Voolad mööda kaljuseina, Ja, härmardades, vaikuse hõlmadest
paisuvat, vallale püüdvat, kastes sammalt, haljast heina, siis valgub rahu, õrnana ujuna,
midagi õrnasti hüüdvat joodad lilled, õnnerohud, nii mahedatel helinatel,
hellana hinge helama ärkab
annaabi.ee 
