M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Panin aeru käest. Kuulsin jälle huiget; see oli nüüd mu taga, kuid teises kohas. Huikamine
kestis edasi, kuid kostis eri paigust; ma vastasin, kuni see jälle mu eest kostis. Teadsin
nüüd, et vool oli pööranud paadinina pärivett ja et ma liikusin õiges suunas, kui huikaja
oli Jim, mitte mõni teine huikav parvetaja. Võimatu oli udus häält tunda, sest udus ei näi
ega kuuldu miski loomulikuna.
Huikamine kestis edasi ja umbes minuti pärast lendasin mühinal leetele, kus
suitsutaolisi, tonte meenutavaid suuri puid kasvas; vool käänas mu vasemale ja, paiskas
mu edasi, okste vahelt läbi, mis otse raksatasid, kui vool mu sihukese kiirusega edasi viis.
Paari järgneva sekundi pärast oli jälle tihe valge udu ja vaikus mu ümber. Istusin täitsa
liikumatult, kuulates oma südame tuksumist; usun, m.a julgesin saja südamelöögi jooksul
vaevalt kord hing»ta. Siis läksin meeleheitele. Teadsin, milles asi seisis. See leede oli saar