Minu tugevad ja nõrgad küljed suhtlemises
samaks jäänud. Mäletan nii selgesti oma lapsepõlve, kui olin arg, vaikne, endassetõmbunud,
eriti midagi ei rääkinud, küsimusi esitada ei julgenud. Ka minu vanemad on olnud ja on
praegugi väga tagasihoidlikud. Samas on minu tagasihoidlikkuse taga alati varjus olnud
sõbralik inimene – isegi tahaplaanile hoides oli mul palju sõpru.
Pärast põhikooli lõpetamist asusin õppima suures linnas. Olin vanematest eemal ja muutusin
enesekindlamaks. Ma ei oleks suutnud muutuda, kui suhtlemisind poleks kuskil minus juba
olemas olnud. Nüüd oli lihtsalt selle aeg pinnale kerkida. Hakkasin rohkem oma arvamust
avaldama, kritiseerima, ka endale ja oma võimetele teise pilguga vaatama.
Kuidagi sattusin ka näiteringi. Juhendaja andis mulle olulisi rolle ja pidin nii suuremale kui ka
väiksemale publikule esinema. Ma olen tohutult tänulik, et sain seal osaleda, ennast ületada ja
näidata, mida oskan.
Mul on meeles üks pöördepunkt, kui oma hirmudest üle astusin
annaabi.ee 
