//ER programmi alusel// Suguluskoefitsientidest Suguluskoefitsientide olemus – mida nad siis tegelikult hindavad? Mille poolest erineb Wright’i suguluskoefitsient Malecot’ omast? Et vanemailt järglastele päranduvad vaid üksikalleelid, siis saab ka sarnasus väljenduda eelkõige üksikute alleelide summaarse e aditiivse efekti näol, mistõttu mõistetakse indiviididevahelise geneetilise sarnasuse all enamasti just nende aditiivgeneetilist sugulus. Malécot'i suguluskoefitsiendi puuduseks on tema pisut segadusseajavad väärtused intuitiivselt tajutavate sugulussidemete korral - näiteks eelneva punkti näites tuletatud sugulus iseenesega on ½ või sugulus vanema ja järglase vahel ¼ (kuigi kõik teavad, et järglane saab oma vanemailt pooled geenidest). Põhjus on siin selles, et Malécot'i suguluskoefitsient on defineeritud vaid ühe alleeli tarvis. Et tegelikult on organismis igast geenist kaks koopiat, siis
Suguluskoefitsient (RXY)näitab kahe suguluses oleva isendi genotüüpide suhtelist sarnasust. S. Wright (1921) võttis eri põlvkondade genotüüpide sarnasuse väljendamiseks kasutusele nn. rajakoefitsientide meetodi. Rajakoefitsient vanema ja järglase genotüübi (põlvkonna) vahel võrdub 0,5-ga, sest pärandusmisseadustest tuleneb, et järglaste genotüüp oleneb keskmiselt 50% kummagi vanema genotüübist. Suguluskoefitsiendi leidmiseks isendite X ja Y vahel, kellel on ühised eellased A1, A2 ... Ak, 13 loetakse põlvkondade arv isendi X ja ühise eellase vahel (n1) ning isendi Y ja ühise eellase vahel (n2). Suguluskoefitsient leitakse valemiga: k R XY = (0,5 j=1
annaabi.ee 
