Eesti uusaeg (1710-1900)
pidanud seda uuesti arutama. Kuid tekkinud on mitmeid kriisimomente. 1856. aastal,
kui taas tuleb kokku Liivimaa Maapäev, et seda muuta, on kaardid ümber mängitud.
Fölkersahm oli surnud ja Maapäeval hakkavad domineerima konservatiivid, kes
toovad välja raharendile üleminekuga seotud raskused. Rüütelkond mõtles ühte-,
keiser teistmoodi. Vaatamata vastuseisudele, kinnitab Aleksander II 1860. aastal
(uuesti varasema?) eelnõu. Mõisa- ja talumajanduse kriis oli Eestimaal tunduvalt
sugavam kui Liivimaal. Keisrikoda Eestimaa asjade vastu tundis ka palju vähem huvi
kui Liivimaa vastu. Eestimaa mõisate osakaal on suurem agraarsektoris kui Liivimaal.
Kui talu- ja mõisamaade suhe Liivimaal oli 2:1, siis Eestimaal oli see suhe 1:1.
Tulenevalt ajaloolistest põhjustest, Eestimaa rüütelkond tegutses in corpore, mille
agraarpoliitika oli konservatiivne. 19. sajandi keskpaigaks on jõutud kriisi: tuleb teha
mingisuguseid samme. Peterburist otseselt Eestimaa asjade vastu huvi ei tuntud
annaabi.ee 
